Jõuan kokkulepitud ajal ühe Eesti linnaäärse lastekodu juurde ja imestan, et see ei näe üldse selline välja, nagu olin ette kujutanud. Tegu ei ole kombinaadi, vaid noortele peredele mõeldud kodudega. Kõik majad on täpselt ühesugused, murulapiga aiake ümber.

„Anton hulkus ja varastas koos laamendava kambaga. Vihastades võis ta mööblit ja muid asju lõhkuda,“ räägib Siiri poisist, kelle ta erihoolduspere emana enda juurde elama võttis.

Terve Eesti peale on praegu vaid 25 lastepsühhiaatrit, kolmandik neist pensioniealised. Umbes sama palju on meil kliinilisi lastepsühholooge. Abivajajate hulk on aga väga palju suurem. Seitse aastat tagasi hakkas psühhiaater Anne Daniel-Karlsen (fotol) seda tühimikku täitma.

Oliver* oli kuueaastane, kui ta Pärnust Tallinnasse Astridi* juurde elama kolis. Oma isa juures väike nukitsamees, nagu lastekaitsespetsialist teda tulevasele emale kirjeldas, enam elada ei saanud. „Juristitöös puutun palju kokku erinevate perede ja lastega, mind on raske üllatada. Aga Oliveri puhul mind siiski üllatasid puhtus ja hügieen, täpsemalt nende puudumine. Kogu koolieelse aja, mil teised lapsed ilmselt tähti õppisid, õppisime meie hambapesu,“ kirjeldab Astrid esimeste kuude raskusi. „Aga issi juures mul ei olnudki hambaharja!“, vaidles Oliver toona.

Ene Augasmägil (46) on kaks täiskasvanud last, aga lisaks oma tütrele ja pojale on ta emaks – küll ajutiseks – kaheaastasele Kaarlile*, kes tuli Ene juurde elama vaid paaritunnise etteteatamisega. Poisikese saabumisest teatas ette lastekaitse ja see oli oodatud tulemine. Nimelt on Ene üks kolmest Eestis olevast kriisihooldusperest, kes ongi sellisteks olukordadeks valmis – ta pakub lastele armastust ja kodusoojust ehk võimalust elada turvakodu asemel peres.

Asenduskodust Raineri* ja Kristo* peresse jõudnud Martin* on praegu 14-aastane. Martin on kogenud oma elus tõsiseid kaotusi. Algul jäi ta ilma bioloogilisest emast, siis kaotas ta ka teda vahepeal kasvatanud kasupere. 9-aastasena asenduskodusse naasnuna ootas ta kaks aastat, kuni tulid Rainer ja Kristo, kes elu poolt vintsutatud lapsele kodusoojust pakkusid ja tema hoolduspere vanemateks hakkasid.

18-aastane Sander* elab Viljandis, õpib gümnaasiumis ja tunneb huvi programmeerimise vastu. Kõlab nagu ühe tavalise poisi elu. Eriliseks teeb Sandri aga tema lapsepõlv. Nimelt kasvab Sander juba kaheksa aastat hooldusperes. See tähendab, et tema isa-ema ei ole ta bioloogilised vanemad, küll aga pakuvad nad noormehele armastust ja kodusoojust – seda lapse jaoks nii loomulikku ja vajalikku, mida Sandri elus kuni kümnenda eluaastani polnud.

Industry62 kaasasutaja ja tegevjuht Andrus Altrov. Pildistas: Edith Raamat

„Ettevõte on nagu elusorganism, seda ei saa päriselt omada. Peab vaatama, mis on ettevõttele endale ja selles töötavatele inimestele kõige parem,“ ütleb tarkvaraarendusfirma Industry62 kaasasutaja ja tegevjuht Andrus Altrov.

Inglise keelt emakeelena kõneleva copywriteri jutlus Eesti turundajatele.

„Meil on vaba ühiskond. Vaba oma valikutes. Ma soovin väga, et riik ei tegeleks reguleerimise ja keelamisega, vaid suhtleks minuga viisakal toonil. Me oleme terve sektori ja riigiasutustega koos saanud inimesed turvavöösid kasutama, piirkiirust järgima ja suitsuandurite patareisid vahetama. Selline järjepidev ennetustöö toimib võrreldamatult paremini, kui keeld millestki rääkida. Vähemalt senikaua, kuni keegi jõupositsioonilt teisi hobusevarasteks, tolerastideks või ühiskondlikult kahjulikeks elementideks sõimama hakkab,“ ütleb Kuukulguri režissöör Jan-Erik Nõgisto.

“Olin ise koolis õpilasena natuke pujään – tähelepanu armastav laps, kes õpetajatele närvidele käis. Pidasin end probleemseks õpilaseks, aga kui ülikoolis asja uurisin, sain aru, et olin täitsa tavaline, normaalne laps. KiVa aitab mul nüüd n-ö karmavõlga tasuda, kuna olin ise õpilane, kes mõne koolikaaslasega kõige paremini ei käitunud. Praegu saan ma aru, miks kiusatakse ja kuidas õpilased kiusatavaks satuvad – tihti on see peres või isikuomadustes kinni,“ räägib Rakverest pärit Alari Allika, kes praegu töötab Randvere koolis loodus-, inimese- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana ning kuulub Kiusamisvaba Kooli (KiVa) meeskonda.

Vägivald on ühiskonna sügav haigus. Aga see ei pea nii olema. Viimsi naisi, kes kannatavad vaimse või füüsilise vägivalla all, toetab tugikeskus HooliMine. Kui tunned oma partneri või abikaasa ees hirmu, helista numbril 5559 2095 ja sinuga räägib nõustaja.

Intervjuu Eesti ühe tugevaima ja enim auhinnatud disainibüroo Velvet disainijuhi Kristian Kirsfeldtiga, kes krooniti septembris 2019 ADC auhinnagalal Aasta Disaineriks.

"Elus on hea, kui oled kellelegi mõne õnneliku hetke pakkunud ja ka ise seejuures midagi sarnast tundnud," ütleb Aarne Saluveer.

Intervjuu 18-aastase moelooja Karl Joonas Alamaaga.

Intervjuu legendaarse brändistrateegi Ants Lustiga, kus ta meenutab 1990ndaid ja räägib, kuidas temast sai näitleja ja saatejuht ning miks ta lõpuks hoopis reklaamimaailma sukeldus.

„Minu jaoks oli Eesti Panga presidendi amet ainuke, mida ma üldse tõeliselt tahtnud olen. Teisi töid on mulle pakutud, aga seda tööd ma tahtsin. See oli šanss, mis tuleb elus kätte vaid üks kord – ehitada üles terve riigi rahasüsteem,“ meenutab 1992. aastal Eesti Panga presidendina rahareformi õnnestumise eest vastutanud Siim Kallas.

1990ndate kohta on öeldud tapmiste aeg. 1994. aastal pandi Eestis toime 365 tapmist ja seal kõrval jäi sama palju inimesi teadmata kadunuks. Pätid käisid ringi, 500-krooniste rullid taskus. Noored Eesti politseinikud sattusid aga olukorda, kus pidid hakkama ilma kogemuste ja praktiliste oskusteta tervete kuritegelike valdkondadega rinda pistma. See meenutas 1918. aasta vabadussõda, kus koolipoisid läksid rindele.

Kai Saar on osalenud rōivamoes üle poole sajandi ja loonud viimase 27 aasta jooksul ainuüksi pidulikke ōhtukleite üle 100.

„Ühiskond on sulanud lahti ja läinud voolama. Kännukuningate jaoks on see traagiline lõhenemine, uue põlvkonna jaoks mitte,“ ütleb poliitik Marju Lauristin.