Andres Anvelt 1990ndate politseioperatsioonidest: Hull aeg vajas hulle inimesi

Te olete endine kriminaalpolitseiametnik, kes tõusis Keskkriminaalpolitsei peadirektoriks. Rääkige palun, kuidas käis meie taasiseseisvunud vabariigis 1991. aastal miilitsast politsei tegemine.

Eesti Politsei taasloodi tegelikult juba märtsis 1991 ehk enne, kui iseseisvus välja kuulutati. Mina olin siis 21-aastane, aga töötasin juba ENSV kriminaaljälituses. Olin oma osakonnas ainus eestlane, see oli tol ajal tavaline.

Kui Eesti Politsei taasloodi, siis enamus Tallinna keskaparaadi töötajatest olid venekeelsed ja –meelsed. 1992. aastal paljud neist endistest miilitsatest lahkusid töölt, kes läks Venemaale, kes mujale tööle. Mindi eri põhjustel, keeleoskus oli vaid üks asi. Üheks lahkumise põhjuseks oli kindlasti ka politseiniku väike palk, mis peale rahavahetust oli 500 krooni ehk tänases vääringus 30 eurot kuus. Mujal teeniti ikka rohkem, näiteks pätid käisid ringi, 500-krooniste rullid taskus.

Paljud neist, kes politseist lahkusid, sattusid konsulteerima vastaspoolt st. hakkasid nõustama kuritegelikke grupeeringuid. See vastasrinne oli väga tugev, näiteks Kemerovo grupi eesotsas olid endised KGB ohvitserid.

Minusugused noored politseinikud sattusid olukorda, kus pidime hakkama ilma kogemuste ja praktiliste oskusteta tervete kuritegelike valdkondadega rinda pistma. See meenutas 1918. aasta vabadussõda, kus koolipoisid läksid rindele.

Mul vedas, et sattusin koos töötama Keskkriminaalpolitsei abidirektori Koit Pikaroga. Tema oli läbi ja lõhki Eesti mees, kes õpetas mulle kavalaid kriminaalpolitsei nippe. Praegu oleks need nipid kõigi seadustega vastuolus, aga hull aeg vajas hulle inimesi ja tegusid. See, mis toimus, oli karm. Politsei ei omanud organiseeritud kuritegevuse üle kontrolli ega suutnud seda ka eriti mõjutada.

1992. aastal valitses meie värskes vabariigis vaesus, toad olid külmad, poes polnud süüa, toimus hüperinflatsioon, rublad muutusid enne rahareformi „lepalehtedeks“. Mida see meie ühiskonnaga tegi?

See andis kuritegevusele kõvasti hoogu. Kuritegevus tõusis nii statistiliselt kui ka päriselt.

Miilitsa ajal oli kuritegevus kunstlikult madal, statistikaga manipuleeriti. Meil toimus sotsialistlik võistlus, kelle piirkonnas vähem kuritegusid toime pandi ja kui palju avastati, seega registreeriti vaid need kuriteod, kus kuriteo sooritaja oli teada. Kuritegude nn avastamise protsent oli 97%.

Politsei tulekuga kadus ära väärstatistika ja hakati reaalseid kuritegusid registreerima.

90ndate kohta on öeldud tapmiste aeg. 1992. aastal algas meil „hüperinflatsioon“ tapmistes. 1994. aastal pandi Eestis toime 365 tapmist ja seal kõrval jäi sama palju inimesi teadmata kadunuks. Aastatel 1993-1995 pandi Eestis toime 996 tapmist ja tapmiskatset.

Põhjuseks oli nii karistamatuse tunne kui ka inimeste, kes kukkusid sügavasse vaesusesse, meeleheide. Ümberringi nii paljude õnnestunud ja karistamatute kurjategijate nägemine julgustas ka ise proovima.

Kuidas organiseeritud kuritegevus 1990ndatel toimis?

Organiseeritud kuritegevus hakkas Eestis pead tõstma 80ndate lõpus paralleelselt kooperatiivide ehk eraettevõtluse tekkega. Me läksime üle turumajandusele ilma sellele õiguslikult kaasa aitamata.

Kujutage ette olukorda, kus kiosk müüb aastal 1992 salaviina ja –suitsu. Tal pole lootustki riigilt mingit kaitset saada, kuna esiteks ta müüb ebaseaduslikku kaupa ja teiseks ta ei maksa makse. Seega ostab ta omale „katuse“ ehk kuritegeliku grupeeringu pakutud kaitse, et üle tee asuv konkurent kioskit põlema ei paneks.

Põrandaalune hasartmängurlus, autoturud, hilbuturud – nad ise otsisid omale katust. Või kui ei otsinud, siis neile pakuti seda ja see oli pakkumine, millest keelduda ei saanud.

Riiki nende jaoks ei eksisteerinud. Asi toimis nii, et iga kuu maksid autoriteetidele kindla summa ja siis sinu ärisse sisse ei murtud ega midagi põlema ei pandud. Kui see aga juhtus, kui keegi julges võõral territooriumil kuriteo sooritada, oli kurjategijale karistuseks surm! Reageerimata jätmine oleks lasknud grupeeringu nõrkuse kohta laiali kõlakad, et nad ei suuda oma territooriumi hoida.

Nii see vägivald aina suurenes. Tol ajal polnud võimalik äri ilma katust maksmata ajada. Riik ärisid ei kaitsnud, sest polnud seadusi. Enamus valdkondades kehtisid ju 1990ndate alguses veel ajast ja arust ENSV seadused.

Kelle nägu oli organiseeritud kuritegevus 1990ndate Eestis?

Suuresti vene mehe nägu, kuigi oli ka eestlasi, näiteks Saha-Loolt pärit Linnuvabriku grupp koosnes eesti meestest.

Ajalooliselt oli meil vanglates rohkem venelasi ja nõukogude vangla polnud mingi parandusasutus või inimese ümber kasvatamise koht, vaid tsoon, kurjategijate kasvulava. See oli territoorium, kus peksti, vägistati ja tapeti.

Vange oli tol ajal 4-5 korda rohkem kui tänapäeval, kuna iga asja eest pandi inimesi vangi. Näiteks selle eest, kui aasta aega jõid ja tööl ei käinud – vangi!

Vanglas olid omad autoriteedid, kes põrandat ei pühkinud, muidu oleks nad oma positsiooni kaotanud. See on nii ka tänapäeval – praegu vangis istuv kuritegeliku ühenduse liider Assar Paulus keeldub seal põrandaid pesemast ja teiste vangide järelt kasimast, sest tema kui autoriteet ei saa omale niisugust alandust lubada.

1990ndatel tulid siia Permi ja Kemerovo grupeeringud – seal asusid suured vanglad ja vanglate ümber tekkisid kuritegelikud ühendused. Nemad tulid Eestisse parematele jahimaadele.

Erinevalt Lätist polnud meil aga traditsioonilist organiseeritud kuritegevust, mida oleks juhtinud seaduslikud vargad – Venemaa kuritegeliku hierarhia tipud. Need on vanglataustaga, teatud kuritegude eest kinni istunud kurjategijate kuningad, kes kroonitakse tseremoniaalselt ametisse.

Kuidas meie sellest pääsesime?

Kuigi meie vanglad olid kurjategijate kasvulava, ei olnud meie 1990ndate kuritegevuse tuumik mitte vangla, vaid Nõukogude eriteenistuste taustaga. Olen üsna kindel, et ka nüüdseks mõrvatud allilmaliider Nikolai "Kolja" Tarankov käis KGB koolis.

Kas ja kui palju organiseeritud kuritegevus avalikku võimu ja poliitikat mõjutada püüdis?

Eriti mitte, see ei huvitanud neid, sest nad ei näinud sellest kasumimarginaali. Riik oli hädine, polnud vaja poliitikuid ära osta. Poliitik tuleb mängu siis, kui ta hakkab kurjategija sissetulekuid mõjutama.

Vanglas tehti tol ajal ise püstoleid ja mõõkasid. Isegi mulle saadeti pättide poolt kingituseks mõõk – mitte hirmutamiseks ega minu mõjutamiseks, vaid lugupidamise märgiks.

Kuidas allmaailm ennast reguleeris ja juhtis? Mis asi oli ühiskassa?

Tallinna ühiskassa looja oli Kolja Tarankov. Tema suutis grupeeringud ühe laua taha panna.

Vajadus ühiskassa järele tulenes grupeeringute omavahelistest veristest tülidest, näiteks teemal „Kes Kadaka turgu valitseb?“.

Poksijad eesotsas Tarankoviga kuulutasid, et nemad hakkavad korda looma ja lõid ühiskassa ning kõik, kes tahtsid Tallinnas kuritegelikul rindel tegutseda, pidid tunnistama, et ühiskassa on ülim. Nad kogusid raha, pidasid ise kohut, ise karistasid. Karistusmeetmed olid väga ühesed – alati tapmine. Oma vanglat neil ju ei olnud.

Kui aga keegi sattus vanglasse, maksti ühiskassast kinni advokaatide tasud ja kurjategija perele nö sotsiaaltoetust. Sellega garanteeriti vaikimine.

Mõnikord maksis ühiskassa kurjategijale, kes võttis kogu koosseisu kuriteo üksi enda kanda, vanglas istutud aja eest kompensatsiooni

See oli nagu riik riigis, negatiivne avalik võim.

Kus tol ajal suur raha liikus?

Metalliäris! Aastatel 1992-1994 oli Eesti maailma suuruim värvilise metalli eksportija. Suur osa Venemaalt varastatud metalli liikus läbi Eesti läände ja need summad olid sadades kordades suuremad kui Eesti riigi eelarve. Sellega kaasnes ka kohutav tapmiste laine. Kõik kuritegelikud grupeeringud proovisid metalli teekonda maksustada ja pirukast oma suutäie hammustada. Igal sammul tuli maksta, et sind maha ei löödaks või su metalli transportivat rongi ära ei varastataks. See omakorda kasvatas metalli hinda tuhandekordselt. 1994. aastaks oli Venemaa metallist tühjaks varastatud.

Mis narkokaubanduses toimus?

Narkootikumid olid olemas juba Nõukogude ajal, aga need olid tabuteema. ENSV-s oli ca 10 000 süstivat narkomaani, heroiin tuli Afganistanist. 1990ndatel hakkas tekkima sünteetika. 1992. aastal tuli turule nn ülemklassi narkots – kokaiin. 1993-1994. aastatel järgnesid ecstasy ja amfetamiin. Aga võrreldes metalliäriga oli see lapsemäng.

Kui ohtlik oli tavakodaniku elu 1990ndate alguses?

Kindlasti ohtlik, võrreldamatult ohtlikum kui praegu! Kuritegevus oli suurim oht ühiskonnas, 50% inimestest pidas seda suurimaks probleemiks oma elus. Kardeti vägivalda, BMW-dega ringi sõitvaid tüüpe, kelle ees politsei oli võimetu.

Kõik materiaalsed väärtused olid varguste objekt. Kõik, mida varastada sai, varastati ära. Näiteks kogu paraadna jalgrattad ühekorraga! Oli päevi, kus päevas varastati 60 autot, mis viidi Venemaale müüki. Aeg-ajalt avastasime garaaže, kus asus korraga mitukümmend varastatud autot.

Kas kuritegelike grupeeringute ladvikutes oli ka naisi?

Kuritegevus oli 1990ndate alguses väga meeste nägu, naised ilmusid pildile hiljem.

1990ndate lõpus tegutses Viljandis üks proua, kes oli teadaolevalt metsavaraste maffia juht. Metsavargustes kahtlustatav Metsatütar OÜ omanik Õie Remmel tellis 1600 dollari eest talle ebamugavaks muutunud kohaliku politseikonstaabli Ahti Oleski mõrva. Me saime sellest tänu informaatoritele teada ja võtsime proua vahele. Selle mõrvakatse lahendas valeinfo – me nimelt levitasime meedias uudist, et Olesk on tapetud, mille peale Remmel läks palgamõrvari juurde ja maksis talle ära teise osa kokkulepitud summast. Selle teoga kinnitas ta, et tema jaoks oli asi lõpule viidud ehk politseinik tapetud. Kogu operatsioon oli ülisalajane, sellest teadsime ainult meie ja Oleski naine. Meedia oli muidugi meie peale valeinfo levitamise pärast kuri, aga inimene jäi ellu ja mõrva tellija läks trellide taha.

Politseiniku töö oli ohtlik. Kas teie enda elu sattus ka ohtu?

Jah, politsei töö oli põnev ja ohtlik.

1995. aasta 1. jaanuaril oli mu enda elu tõesti reaalselt ohus. Nimelt saime teate, et üks eesti naine on tellinud oma soome ärimehest abikaasa mõrva. Kuna oli uue aasta esimene päev ja K-komando poisid puhkasid, läksin seda asja ise lahendama. Kinnipidamisel juhtus aga nii, et mulle suruti relv näkku ja vajutati päästikule, aga õnneks see vanglas isevalmistatud revolver tõrkus ega tulistanud. Mina olin aga unustanud oma ametirelva laadida. Nii me siis seal plõksisime tühja ja tagusime teineteist püstolitega. Hiljem jaoskonnas katsetades töötas päti relv küll, see lasi politsei esimesse läptoppi augu!

Millal ja kuidas politsei kuritegevuse kontrolli alla sai?

1990ndatel õppisime, kuidas kuritegelikust maailmast informaatoreid värvata.

Tänu sellele, et 1990ndate esimeses pooles polnud veel internet ega mobiiltelefonid levinud, oli kurjategijaid raskem jälgida. Kui tulid internet ja mobiilid, suutis politsei hakata nende suhtluskanaleid paremini jälgima.

1990ndate teises pooles võttis politsei kasutusele uued meetodid – võtsime pätid kinni ja viisime läbi preventiivse „vestluse“. Politsei meetodid läksid robustsemaks. Me hakkasime pättidega pättide keeles rääkima, sest sellest said nad aru.

Tegime väga palju jõudemonstratsioone, mida nimetati maskishow’deks. Näiteks lendasime koos K-komandoga postkontori juurde, kus Kaukaasia päritolu inimesed valuutaga sahkerdasid ja surusime kõik rahavahetajad rahva ees nägupidi porilompi.

Või tegime haaranguid ööklubides, kus kuritegelikud grupeeringud kogunesid.

Alles 1990ndate lõpus muutus politsei repressiivorganist iga kogukonna politseiks.

Kui turvaline riik on Eesti täna?

Eesti on täna üks Euroopa turvalisemaid riike. Vaatame näiteks tapmiste arvu – eelmisel aastal oli see meie riigi ajaloo väikseim. Mullu ehk 2018. aastal registreeriti meil koos katsetega 36 tapmist ja 7 mõrva, milles hukkus 26 inimest. See on madalaim tase alates eelmise sajandi keskpaigast. Enamus neist on aga kahjuks seotud olme- või lähisuhtevägivallaga.

Meie riik sai riigiks, kui tuli korralik õigusruum ja me saime luua läbipaistva riigiaparaadi. Meie vabariigi ajakirjandus pole kunagi olnud suukorvistatud riigi poolt. Suur roll ka e-riigil tänu asjaajamise lihtsusele ja läbipaistvusele.

Piirkonnakonstaabel on täna kogukonnas autoriteet ja nemad on süsteemi alus! See on olnud tohutu areng.

Kelle nägu on organiseeritud kuritegevus täna?

Üks põlvkond on eest ära läinud ning täna on organiseeritud kuritegevus projektipõhine põhine ja näotu. Me oleme muutunud selle vastu ükskõikseks.

Oht on, et kui siia tuleb kuritegevus kuskilt väga kaugelt, siis oleme raskustes, sest selle vastu ei aita ka riigipiiri sulgemine.

Te lahkusite peale oma hiilgavat karjääri 2018. aasta lõpus ootamatult nii siseministri ametist kui Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast. Teie poliitikast lahkumise tagamaade kohta liigub mitmeid versioone, üks fantastilisem kui teine, ise olete lahkumist põhjendanud terviseprobleemidega. Millega te nüüd tegelete?

Tänasel päeval tegutsen erasektoris, tegelen nôustamistega nii Eestis kui väljaspool Eestit, näiteks aitan rahvusvahelistel organisatsioonidel Ukraina õiguskaitseasutusi tugevdada. Ka loomingule jätkub taas aega. Olen iseenda peremees – lõpuks!