Kes on Hans Rõõm?

Ants, sina oledki Hans Rõõm? 

Jah, need lood, mida ma Hans Rõõmu nime all Facebookis viimase paari kuu jooksul avaldanud olen, on kõik päriselt juhtunud ja pärinevad minu päevikust, mida 1992. aastal segastel asjaoludel pidasin. Kui sina tegid mulle jaanuaris seoses Ajaloomuuseumi näitusega “Vali parem minevik!” ettepaneku 1990ndaid meenutada, siis otsisin oma päeviku suvilast üles ja hakkasin postitama!  

Sa alustad oma päevikut Facebookis nii: “Mina olen Hans. Sain just jaanuaris 24. Olen juba kolmandat aastat abielus Mariga. Meil on on 2,5-aastane poeg Ants. Lõpetasin eelmisel aastal Peda kultuuri alal.” 

Jah, täpselt nii oli. Kuigi mu nimi on tegelikult Ants ja abikaasaks oli tollal Ere ning esiklaps on Ats. Need lood ei juhtunud küll kõik selle 2 kuu sees, aga kajastavad täpselt 1992. aasta elu ja olu. Lähtusin lugude osas valikut tehes tolle aja olmelisusest – millest süüa valmistati või kuidas autot osteti. Näiteks:  

“RÄIMEPIZZA. Olen just laekunud üle koduse ukselävepaku, kui tunnen, kuidas ninasõõrmeisse valgub mahe toidulõhn. Köögipliidi praeahi reedab tänase menüü - pizza! Kujutlust pizzakattest, mis nähtud Soome telekanaleilt nähtud reklaamidest, ei ole mõtet käivitada, sest pettumus on kerge sündima. Ent ometi võib alati loota singile-juustulegi. Perenaine on näidanud seekord üles innovaatilisust – tänane panniroog on pizza räim-tomatis kattega! Kuumalt pehmelt öeldes ebahariliku maitsega, jahtunult lihtsalt talumatult jahe. Tarbida tuleb hõrgutist kuskil vahepeal. Maitseelamus just ei ole, aga kõhu saab täis. Leningradi blokaadi ajal söödi koerigi…”

“Oi, minu AUTOOSTULUGU on ju sootuks rääkimata!? Olin Soomes professionaalses koristusfirmas suvega terve varanduse kokku ajanud ja mõte hakkas liikuma mingi korraliku sõiduriista suunas. Vene margid ma välistasin, ehkki liikus jutte, et mõne pudeli viina eest saab vanema Zhiguli 01 kätte. 

Ent mina tahtsin olla ikka moodne mees. Jõudsin ostuotsingutega Helsingisse, kellegi vanema härra juurde. Herra Koponen oli stiilne mees – teda assisteerisid 2 särtsakat, siresäärset venelannat. Oli selge, et nende pakutav teenustearsenal on piiranguteta, anna ainult kujutlusele voli. Koponen tegi mulle kalli konjakipudeli taga kiiresti selgeks, kui hea auto ma ikkagi 5000 FIM-i eest saan. Mäletan end siiralt uskuvat, et “see on nii uus auto, et selles ei ole veel suitsetatudki”. Kujutlesin end siis vaimusilmas esimesena. 

Järgmine hetk istusin oma uhiuue, 1982. aasta Datsun Cherry 140A rooli taga, laeva oodates sadamakail ja näppisin kõikvõimalikke nuppe ja kange. Ma polnud kunagi autoga sõitnud. Sikutasin ikka siit ja sealt. Kui ühtäkki lendas tuhatoositäis konisid pahvakuna mulle näkku ja üle auto laiali. See oli hetk, mil pettusin mingis mõttes kogu Soome riigis.” 

Räägi palun endast – algusest peale. 

Kooliajal tajusin end sportlasena, tegin kergejõustikku, mängisin korv- ja jalgpalli. Kasvasin maapoisina Kose alevikus, mis oli noorele organismile idülliline paradiis – võimalus hommikul kaduda ja ööpimeduse saabudes koju tagasi tulla.  

Hilisematel kooliaastatel hakkas sportlane minus konkureerima laulja ja näitlejaga.  

Keskkooli lõpuõhtule järgneval hommikul vahetasin oma valge ülikonna nartsude vastu ja läksin otse peolt Nõukogude sõjakomissariaati. Mitu korda käisin seal, kolm korda pääsesin, aga neljandal korral korral pandi mind Sverdlovski lennukisse ja saadeti Venemaa avarustesse suurt kodumaad teenima.  

Enne sõjaväkke minemist tegin sisseastumiskatseid lavakasse, jõudsin viimasesse vooru, aga kuna Kalju Komissarov ütles, et ta ei hakka nõukogude armeega rinda pistma, siis sinnapaika see asi jäi ja läksin hoopis Pedasse näitejuhtimist õppima.  

Vene sõjaväes sai minust Kunguri õhutõrjevägedege 4. patarei kunstnik. Sellega seoses anti mulle ülesanne teha uue aasta saabumise puhul temaatiline plakat. Maalisingi punases mantlis jõuluvana, kes sõidab päkapikke täis saaniga üle talvise tähistaeva. Kui minu azerbaidžaanist ülemus, vanemleitnant Aliev, seda pilti nägi, küsis ta kohe: „Aga kus on Ded Moroz?“. Mina näitasin: „Siin!“. Sain kõvasti pahandada: „Aga miks ta punases mantlis on? Ded Morozil on ju sinine! Ja kus on Snegurotška?“. Olin rängalt eksinud nõukogude ideoloogiliste parameetrite vastu ja maalinud Ded Morozi asemel NATO õhuvägede käepikenduse Santa Clausi! Pilt läks kiiresti hävitamisele ja mina pääsesin poliitilise noomitusega. Eestis aga tekkis samal ajal juba Rahvarinne. Aasta oli siis 1987/1988. 

Sain vene sõjaväest aastaga tulema ja panin oma kunstnikukarjääri tallele. Kuna ühe aasta olin juba Pedas õppinud, sain Eestisse tagasi tulles otse 3. kursusele. Tegin paralleelselt 2. ja 3. kursuse eksameid nii, et 3. kursus sai lõpetatud varem kui 2. Ning minust sai režii ja näitejuhtimise eriala kultuuritöötaja. Mina ja praegu Kuressaare linnateatri loomejuhina tegutsev Aarne Mägi olime esimesed tudengid, kes suunati VAT Teatrisse näitlejatena tööle.  

Kuna palk oli väike ja sellest ära ei elanud, pidid näitlejad kõvasti pingutama. Meenutus tollest ajas.

„No lõpuks ometi hakkavad PÜHAD läbi saama… Algasid nad juba detsembri alguses ja nüüd on tunne, et on tõepoolest läbi. Ent olgem ausad, parim asi pühade juures on see, et siis teenib meelelahutaja raha. Mis siis, et vene rublasid! Ja kelle arvelt? Ikka lastevanemate arvelt, kes soovivad oma lastele parimat. Kuna lasteetendusi on kasinalt, loob see tohutu eelise gastrolleerivatele spetsialiseerunud väiketruppidele. VAT teatri jaoks pole 3 etendust päevas, selg märg, mingi küsimus! Küsimus on, kuidas suuta seda teha mitu nädalat järjest, oma pere arvelt. Aga äraütlemiseks puudub suutlikkus, sest needsamad pered ootavad ju vahendeid äraelamiseks. Midagi on ju vaja ka kodusesse kingikotti sokutada, lihtsalt õnne sinna ju ei pista, nagu ütleb meie esitatav laulusalm: “Jälle jõulutaat on teel, kingikott on juba reel. Seal on igasugu värke, suuski, uiske, pükse, särke. Aga kuula, poisipõnn, kõigist parim kink on õnn…”. Mis näoga see põnn selle pakutava õnne siis jõuluvanalt vastu peaks võtma? Kas õnne saab ka asjade vastu vahetada? 

Oleme jumal teab mis lokatsioonis Eestimaa tundmatus nurgas, teab mitmendat etendust andmas ja kõigil on silme eest must. Peaks olema puhas-valge, aga on must. Sadu kilomeetreid transiitbussis läbi loksunud tümad näitlejad ergutavad teineteist: “Aga laste säravad silmad?”. See ei näi enam ka irooniana toimivat. Missioon on üllas, ent meeleolu on trööstitu. Laval saadakse adrenaliin üles, rassitakse etendus lõpuni ja siis vajutakse blaseerunult kolhoosi kultuurikeskuse grimmitoa diivanile. Vaikides põrnitsetakse selle hallikssuitsetatud lage. Mäksil läheb veidi kauem – tema roll on muuhulgas laste luuletused ära kuulata ja kingitused laiali jagada. 

Peatselt prantsatab ka Mäks sohvasse, rebides habeme eest. Tardunud vaikus. Siis manab Mäks endamisi: “Kui ma nüüd lähen koju ja keegi helistab uksekella ja ukse taga on jõuluvana, siis see jõuluvana saab nuga!”. Kõigil hakkab kohe kuidagi kergem.“  

Laps sündis mu perre 1989. aastal ja kuna näitlejapalgaga hakkama saada ei olnud võimalik, haarasin rõõmuga kinni õnnelikust juhusest minna Soome tuumaelektrijaama koristajaks. Sinna võeti lisaks Peda kultuuritudengitele ka TTÜ toidutehnolooge ja TÜ arste. Ilma seal teenitud valuutata oleks eluga hakkamasaamine ikka kõva küsimärgi all olnud. Pildike Soomes töötamisest:

„Uus aeg on tulvil ikka täiesti uusi võimalusi! Mõtlen, et kuidas ma iseenda, oma väikese lapse ja kogu peremajapidamisega ülepea hakkama saaksin, kui poleks käinud pisut enam kui aasta tagasi Soomes tööl. Oli küll imelik, omades kõrgharidust, töötada TUUMAELEKTRIJAAMAS KORISTAJANA, aga ma ei kujuta ette, et ausa tööga Eestis oleksin saanud endale osta auto!? Välismaa auto! 

Johhaiddii, ma teenisin 3 kuuga Loviisas, tuumaelektrijaamas, koristajapalka saades oluliselt rohkem, kui minu ema ja isa 10 aastaga kahepeale kokku! Vanemad ei usu seda senimaani. Ah, las ta jääb. Tänini vahetan servast FIM-i, kui taskud annavad rublade nappusest märku. Aga mis siis, kui ma poleks käinud Soomes koristamas!?“ 

1992. aastal sattusin Up With People’isse:

„Võidan konkursi ja mul avaneb elu võimalus teha solistina rahvusvahelise meelelahutus- ja haridusorganisatsiooni UP WITH PEOPLE koosseisus kaasa USA Idaranniku tuur! 

Läbime 1,5 kuuga 16 osariiki grandioosse laulu- ja tantsushowga, mille ligi 180 osalejast koosnevas 2-tunnises programmis on Eestile eraldatud 5-minutiline blokk. Oleme õnneseened – läbi aegade esimest korda pidi ses programmis osalema Nõukogude Liit, aga kuna see kukkus kolinal kokku, sai pildile verivärske Eesti Vabariik. 

Mis tähendab mulle teatavat lisakoormust, kuna huvi Eesti vastu on suur ja keegi peab seda huvi ajakirjanduse vahendusel rahuldama. Kuna olen keskkoolis õppinud saksa keelt, võtan ülesandeks õppida iga päev 40 uut ingliskeelset sõna. Peaasjalikult huvitab pressi see - miks peaks Eesti olema iseseisev riik? Meile nii suurt iseenesestmõistetavust ameeriklastele selgeks teha ei olegi nii lihtne. Teine teema on olme – et kuidas meil seal ikka nüüd on? Kas tõesti parem kui Nõukogude Liidus? Vaatan faktidele läbi sõrmede ja ilustan alateadlikult meie olukorda. Või peaksin rääkima räimepizzast? 

Kõige suurem pinge tekib aga kohalikus kaubanduses. Kõike on, osta! Aga mida ei ole, on ameerika dollarid. 1.50 maksev shokolaadikook võib ju pavlovi refleksi tekitada, aga reaalsus on see, et keskmine palk küünib Eestis kuskil 9 dollari kanti ja ainuüksi mõte koju jäänud perest ei luba mu hõrgutist osta. Mu sõber Madeleine avaldab valmidust mulle see kook välja teha. Elan üle elu ühe vastuolulisema momendi. Tahan nii väga. Ent keeldun väärikalt. 

Koju jõudes leian eest ligi 20-kordse hinnatõusu. Niisiis, tunnen end ka kodumaal ühtäkki kui eks-nõukogude turist Ameerikas…“ 

Eestisse tagasi tulles ei saanud ma enam VAT Teatri uues lavastuses osaleda, kuna olin 1,5 kuud proovidest puudunud. Läksin ETV noortesaadete toimetusse tööle. Marko Reikop oli seal juba ees, praktikandiks tuli meile aga hiljem räpparina kuulsust kogunud Kaarel Kose, keda küll saadete tegemise juurde ei lastud, tema keetis meile teed. Minust sai aga reporter-toimetaja-saatejuht – amet, kus 4-5 päeva saadet tehes teenisin sama palju raha kui telemaja kohvikus kulus ühe lõunasöögi peale. 

1989-1990 juhtisin saadet „Miljon miksi“ ja kuna meil oli olemas ainult üks eestikeelne telekanal, siis sain hoobilt kuulsaks avaliku elu tegelaseks. Lapsed küsisid tänaval autogrammi. 

Peale teleperioodi läksin mannekeenide kooli modelliks ja näitlejameisterlikkuse õppejõuks, aga ka see kombo poleks varem tuumaelektrijaamas kogutud markadeta võimaldanud ära elada. 

Kogemata modellina ühel fotosessioonil osaledes sattusin REKLAAMIAGENTUURI tööle: 

„Ühel ilusal päeval leiab abikaasa Mari, et peaksin lisateenistusele mõtlema. Näiteks olla keegi soomlane loonud modelliagentuuri Baltic Photo Trading ning sinna otsitavat nüüd modelle. Et kandideerigu ma. Modelliks!? See kõlab ühelt poolt jaburdusena, teisalt kui kompliment ja hõlptulu. Mis üheskoos kaaluvad jaburduse üles. Mõistagi võetakse mind kui nägusat noormeest rõõmuga vastu. Omalt poolt pean demonstreerima napakas-ujedat naeratust ja kohmakat catwalki. Lihtne. 

Olgu kohe öeldud, et selle ametiga ei teeni ma punast krossigi. Iga kord kui on vaja “riidepuuna” kuskil moedemmil üles astuda, see aeg mulle ei sobi. Vähemasti nii ma ütlen. Aga sellest pole midagi, sest abikaasa väljatoodud lisaargument – saada oma, professionaalse fotograafi tööna valmiv modellimapp - on ju ometigi väärtus omaette. Olgu kohe öeldud, et ka sellest jään ma ilma. Ma lihtsalt kaotan selle vastu huvi. 

Ja huvi kaotan ma seetõttu, et minu saatus saab pöörde. Nimelt olen kutsutud fotoshuudile, kus fotoproff Raivo mind igast asendist jäädvustab. Et minu jaoks on tegemist ebamugavust valmistava protseduuriga, leevendan seda, verbaliseerides kõike, mis pähe tuleb, printsiibil “mõte võib katkeda, möla mitte iial”. 

See viib tulemuseni, sest ühel hetkel paneb Raivo tõsise näoga fotoka kõrvale ja teeb mulle pakkumise, millest on võimatu keelduda – tulla uue laevakompanii Tallink kataloogi pildistamise ja sealt edasi kokkutraageldamise projektijuhiks. Noh, kuna mul jutt jookseb. Millega õnnestumise korral ootaks mind projektijuhi positsioon juhtivas reklaamiagentuuris. Mida tähendab projektijuht, mis on reklaamiagentuur ja milleks üldse reklaami vaja, kui puudub kaup ja raha selle ostmiseks? Jumal sellega, oluline on töökoht! 

Järgmise nädala visklen Tallinki laeval kahes rollis – jooksu pealt kokkuleppeid tehes ja modellina end pildile sättides. Ometi kord ei ole ma olnud niisama jutumees, vaid sellest on sündinud perele reaalne materiaalne kasu!“ 

Reklaamiagentuuri sattusin, nagu paljud teised tol ajal, ilma igasuguste teadmisteta reklaamist. Seal nägin ka esimest korda arvutit, milleks oli tehnoloogiaime Mac. Agentuuriks oli Inorek Marketing, mis oligi Age, Kolme Karu ja Kontuuri kõrval 1992. aastal Eesti üks esimesi reklaamiagentuure.  

1992. aasta lõpul aga lahkusin agentuurist ja läksin Eesti Diplomaatide Kooli õppima lootuses, et mind ootab ees rahvusvaheline karjäär. 1993. aastal saingi minister Trivimi Vellistelt diplomi ja läksin tööle Välisministeeriumisse, kus sain aga töötada vaid 3 nädalat, sest siis tehti mulle pakkumine, millest oli võimatu keelduda. Nimelt oli vahepeal Sauele valmis ehitatud Pauligi tootmistehas ja neil oli vaja inimest, kes turunduse ja ekspordiga tegelema hakkaks. Läksingi Inoreki tagasi ja hakkasin agentuuris Pauligit turundama, sest võrreldes Välisministeeriumi atašee 600-kroonise palgaga oli Pauligi turundusjuhi 3500-kroonine palk vastupandamatu. 

1993. aastal hakkasin viima Pauligi kohvi Leedu turule, tehes kõikvõimalikke promotsioonirallisid Leedu eri linnades. Teadmised reklaamist, turundusest, promotsioonist ja degustatsioonist tuli kõik käigu pealt omandada!  

See oli turunduse tegemiseks väga hea aeg, kuna mingeid piiranguid polnud. Vabalt võis terve poekeskkonna Pauligi reklaamidega üle lüüa. Klaipedas aga tekkis ootamatu takistus. Mul tekkis nimelt mõte katta terve majasein Chappy reklaamiga, aga Klaipeda linnavalitsus hakkas vastu: „Inimestel pole süüa, aga teie tahate seinale koeratoidureklaami panna! Ei!“.  

Eestis olid selleks ajaks aga kõige raskemad ajad möödas ja elu tegi meeletu kvalitatiivse hüppe. 

1995. aastal (kui ma ei eksi) sai Inorek Marketingist rahvusvahelise ketiga liitumise tulemusel Inorek & Grey ning minust selle ettevõtte tegevjuht. Paari aasta pärast võitsime Hansapanga konkursi ja see aitas äri veelgi võimsamalt kasvatada. Meist sai Eesti suurim reklaamiagentuur, ainuüksi Hansapanaga tegeles meil 20-liikmeline tiim. Tegime oma ligi 100 inimesega Havera kontsernis aastas ligi veerand miljonit käivet ja see oli tolle aja kohta võimas masinavärk. Ulatusime üle Baltikumi ja Peterburi välja.  

Sellist hullumaja, nagu agentuuritöös 1990ndatel toimus, pole hiljem kordunud – kogenematud inimesed müüsid asju väga kõrge hinnaga, kuna pakkujaid oli vähe ja uusi agentuure luua polnud lihtne, sest tehnoloogia oli kallis, pealegi ei olnud oskused kõige paremad. Polnud know-how’d, aga oli enesekindel hoiak. Mäletan, et andsin tollal ajakirjale Pulss vms. intervjuu, kus rääkisin, kui tähtis on kogemus. Täna tundub see naljakas, sest mul polnud ju mingit kogemust! 

1998. aastal peeti mind juba reklaamiguruks. Inorekist oli välja kasvanud Havera Grupp ja ma mina liikusin kontserni emaettevõttesse, aga lahkusin sealt emotsionaalsete pingete tõttu. Mina nimelt olin seisukohal, et võtmeisikud peavad olema osanikud neis ettevõtetes, mida nad juhivad. Omanikud aga ei ostnud seda mõtet ära ja nii ma sealt lahkusingi, ehkki vahetult enne lahkumist tehti mulle väga hea osanikuks saamise pakkumine, millest ma aga keeldusin, kuna seisin ka kõigi teiste võtmeisikute eest. 

Peale Inorekist lahkumist kutsuti mind tööle majapidamisse nimega Kontuur, kus tegime Madis Laasiga start-upi B2Boffer.com, tänu millele ma kogu oma pere vaba raha ära põletasin. Meie äri-idee seisnes selles, et lõime ettevõtete vahelise teenuste ja toodete hankimise platvormi, kus sai võrrelda nii hindasid, tarneaegasid kui kvaliteeti. Idee oli innovaatiline ja hea, aga Äripäev tappis selle ühe lasuga, avaldades uudise „B2Boffer.com äri kiratseb“. Tol ajal oli meedia võimas, sest väljaandeid oli vähe. 

Paralleelselt start-upiga tegelesin ettevõttega Leo Express, millest aastaid hiljem sai Newton. 2002 lõime Identity ja tänini olen selle, samasse gruppi kuuluva brändinguagentuuri, juht. Hiljem kasvas Kontuuriga seotud kooslustest välja Creative Union agentuuride ühendus.  

Võrdle palun 1992. aastat reklaamimaailmas aastaga 2019. 

Tol ajal olid inimesed nagu lillelapsed, keegi ei vastutanud millegi eest ega pidanud kokkulepetest kinni. Mõnikord oli keegi kliendikohtumisel purjus, mõni jäi koosolekul  magama. Kui saabus reede ja kell lõi kolm päeval, hakkas baila-baila - laul ja tants läks kontoris lahti ning kestis paljude jaoks hommikuni. Inimesed olid rumalad ja vastutustundetud, aga jõle õhinat täis! See pidu lõppes aga 2000ndate saabumisega ära. 

Täna ei toimu enam midagi taolist. Nüüd on valdavad professionaalne saavutusjanu ja eneseteostus. Agentuurides töötavad inimesed tahavad olla osaks millestki suurest ja tähenduslikust. Tiim on õnnelik, kui saab aidata kaasa ühiskondlikele muutustele. 

Intervjueeris: Silja Oja
21. märts 2019
Tellija: Eesti Ajaloomuuseum

Pildikesi Ants Lusti päevikust aastast 1992:

"PIIM on jälle otsas, taas tuleb pista laps kärusse ja seada sammud poodi. „Laine“ on piimast lage, võtan ette teekonna kauplusesse „Minsk“. Jälle tuleb pettuda – ainsad kaubad, mis „Minski“ lettidel kosilast ootavad, on päritolult ja olemuselt sellised, mida keegi igapäevaseks toimetulekuks ei vaja – tomatipasta, povidlo, seebikarbid ja küünega müts (tead küll neid plastikust nokaga mütse). Mõtlen siin omaette, kas võtta risk ja suunduda kolmandasse poodi Kolde tänava lõpus või minna koju tagasi… Aga mida siis lapsele öelda? Et täna joome vett? Ei. Võtan riski ja suundun Kolde tn keldripoodi. Järjekord ulatub uksest välja – see tõotab head! Annab lootust, et müüakse midagi defitsiitset! Võtan lapsega sappa. Peale 20 minutit leti jäärde jõudes saan positiivse üllatuse osaliseks - lisaks piimale müüakse ka saia, võid ja vorsti! Lubangi endale 200 grammi piimavorsti. Päev on läinud korda. Ostan ka paki „Djubekki“, sest „Rumbat“ ei ole ja „Tallinn“ on liiga kallis." 

"MÄHKMED. Reede hommik nagu reede hommik ikka. Kiire tööle, nädalalõpule kohaselt. Löön oma uhkele Datsunile hääled sisse ja sööstan liiklusesse. Jõudes Sõle tänava esimese foori taha, märkan pikka saba Lastepoe ukse taga. Defitsiit!??!, läbistab ärev mõte pea. Teen äkkpöörde ja suundun saba otsa. Selgub, et müügile on ilmunud laste mähkmed. Ehkki väike Ants on juba suti enam kui 2-aastane, pole me mähkmetest loobuda veel suutnud. Ostu ajendiks on omakorda asjaolu, et importmähkmed on kallid (neid saab vastavatest poodidest FIM-ide eest) ja marlimähkmeid ei jaksa pesta ega keeta. Need siin on aga korduvkasutatavasse kilesse paigutatavad ühekordsed nö padjakesed. 

Niisiis, kui midagi osta, siis ikka kohe hulgim! 2 (kuupmeetri suurust) kasti suudan peapeal korraga pea peal ära vedada. Tiira-taara, vahepeal peatusi tehes ja ümbruskonda seirates. Ülemine kast kipub maha libisema, aga vedelema ei saa seda jätta, sest see teisaldataks minutiga. 

Tööle jõuan lõunaks. Kuuldes hilinemise põhjust, keegi ei pahanda. Kolleegid jagavad minu õnnehetki." 

"BENSIIN. Auto autoks, aga sõitmiseks vajab uhke välismaa auto ju ka kvaliteetset käivitavat märjukest. 76-ga see ei sõida. 

Ühel õhtul (enne mu ärasõitu järgmisel päeval) nõuab abikaasa Mari, et jätaksin tema käsutusse täis paagiga auto. Käin lähimates tanklates luurel, et mida pakutakse ja millal kohal olla, et õigel ajal jaol olla. 

Olen kaval – lahkun kodust bensiinijahile hommikul kl 5, et saada eelisasend Kolde ja Sõle tn ristmikul asuvas kütusejärjekorras. Kavalus tasub end seekord ära ositi, sest platseerun järjekorda kuskil Stroomi ranna kandis, ligi pool kilomeetrit tanklaputkast. Siiski-siiski, mul veab. Nimelt, saan täispaagi bensiini oktaanarvuga 93 ja seda kõike juba enne lõunatunni saabumist! 

Ühel ilusal päeval näitab aga minu isa üles ettenägelikkust – soetab eiteamisvalemiga kaks 200-liitrist kütusemahutit, mida hoiame maal (40 km Tallinnast) kuuri all ja kus käin ikka aeg-ajalt tankimas, kui Datsuni paak kuival. Nõukogude inimene on ju leidlik." 

*****

"ROOTSLASED. Ongi käes see kauaoodatud päev, mil meile saabuvad väliskülalised! Rahvatantsupaar on pärit Rootsist, Kalmari linnast. Anname andast parima, et võtta külalised vastu kõrgemal tasemel, näitamaks, et ka meil osatakse elada! 

Viin siis uhked külalised kohalike huviväärsustega tutvuma. Ja kohe tabab meid fiasko. Peatume “Laine” poe ees. Rootslased minult: “Mis see on?”. Mina vastu, et “pood on”. Kuna tegemist pühapäevaga, peab sisuga tutvuma läbi klaasi. Rootslaste huvi tõuseb: “ Aga mida siin müüakse? Kus kaup on?”. Kogelen midagi ebamäärast vastu. No midagi ju ikka müüakse ja ega mina varustaja ole! 

Ühtäkki hüüatab proua härrale på svenska: “Katter!”. Mina oma peas: “Mis katel, mis kuramuse katel!?” Proua kordab: “Katter! Katter!”, osutades kaupluse vaateaknale. 

Nüüd mõistan proua erutusseisundi argist põhjust – poe tühjavõitu riiuleil on koha sisse võtnud (ilmselt) emakass pojaga. Kehitan õlgu, saamata aru, mis selles siis nii erilist on? Sisimas olen aga veidi uhkegi – ometi suutsime välismaalastele elamuse pakkuda!" 

"RESTORAN. Iff helistab juba eelmisel õhtul. Hommikul vaja valmis olla, et aidata kelneritel päevaks tähtsaid ettevalmistusi teha. Iff on noobli kesklinnarestorani šveitser, mis tähendab ühtlasi sidemeheks olemist. Kuna kellelgi hetkel töökorras autot ei ole, tulengi mängu mina oma uhke Datsuniga. Auto roll on tegelt minu omast suurem, mis seal salata. 

Kimame turule, kust ostame kõikvõimalikku lihakraami ja muud söögipoolist. Kuskilt hangitakse kast viina. Laraki!, lendab see auto pagasnikusse. Minu asi on see kõik nüüd autoga restorani vedada. 

Milles seisneb trikk? Aga ikka selles, et ostetakse oma, mitte restorani raha eest ja ka müügitulu pannakse endale kõrvale. Omanikule deklareeritakse miinimumkassat. Moodsaid kassasüsteeme ju veel ei ole. 

Kl 1 öösel, kui joobnud külastajad on vilunult koduteele suunatud, kogunevad asjaosalised restorani banketisaali. Kärmed kelnerid kahmivad oma raharullid vöö vahelt välja ja lauale kerkib suur rublakuhil. Vahin seda kui ilmaimet! Nagu maffiafilmis! Jõuan imestada, et kas kõik panustavad ikka ausalt, aga see selleks. Kogu hunnik jagatakse võrdselt ära ja igaüks lisab täiendavalt šveitserile veel omalt poolt juurde. 

Kõige selle juures jõuan vaid mõelda, milleks ma küll aastaid ülikoolis õppisin?"  

*****

"VIIN. Neljapäev käes, vaja viina järele minna, sest nädalavahetus on kiviga visata. Sellised tähtsad toimingud tuleb hästi planeerida ja täpselt ajatada, sest kui kuivale jääd, on peres probleem (noh, näiteks on arvestatud, et minnakse külla ja pannakse “poolik” lauale – ja mis juhtub, kui seda ei ole?). Tean, mis hullumaja läheb lahti tööpäeva lõppedes, sestap olen kaval ja lippan töölt varem minema. Olen Luise tänava viinapoe ees enne kl 17 ja naudin järjekorra lõppu, mis vonkleb mitukümmend meetrit poe uksest välja. Sasaadanas! Noh, saab vähemalt värsket õhku hingata, lohutan end. 

Kogenumad seisjad on muidugi ettenägelikud – intelligentsematel on lugemiseks kaasa võetud raamat, töölt tulijad tudeerivad kortsus ajalehte. Tunnike seismist ja olengi leti ääres. Ulatan pidulikult raha ja nõuan kõlavas emakeeles 2 pudelit “Stolichnajat”. Müüjanna hööritab puusi, haarab letilt kesvamärjukesed, keerab need hoolikalt paberisse ja asetab pühalikult letile. Ning jääb mind põrnitsema. Põrnitsen vastu. 

“Raha!”, nõuab mammi. “Andsin”, vastan abivalmilt kui pioneer. “Aga pole”, saan ülevaate täpsustatud olukorrast. “Aga mina andsin”, lisan omalt poolt mõjusaid detaile, häält jämedamaks moonutades. Müüja laiutab käsi, pööritab silmi ja ahmib õhku. Ka mind tabab õhupuudus. Rohkem mul raha pole. Vingerdav saba mu taga hakkab sisisema. Lepime kokku, et tulen homme õhtul uuesti, et tehakse inventuur ja kui raha jääb üle, saan selle endale. Pudelid konfiskeeritakse minu haardest kiirelt. 

Olen ööpimeduse saabudes kohal kui viis kopikat. Inventuur kogub lõputuure. Minu lootus, saada palsamit hingele, kustutatakse kaupluse lehkavas kontoris kähku. Raha üle ei jää. Küll aga jääb puudu. Viskan kiiresti varvast - hirm jääda vastutajaks puuduoleva summa ees, saab saamahimust võitu. Narrid nõukogude kaubandust korra, narrib nõukogude kaubandus sind 10 korda vastu!" 

*****

"Hõissa, PULMAD! Täna saab mu sportlik Datsun taas tööd! Seekord kimame poodi hea-parema kraami järele, mis peaks jõudma peatselt pulmalauale. Jah, peaks. Nimelt, on sõber Tom ära rääkinud oma ülikooli kursuseõed, mille tulemusena on nad kohe valmis abielluma. Selle kinnituseks on nad loovutanud oma passid, mis viidud siis omakorda Perekonnaseisuametisse. Sõber Brunn on teine uhke abielumees. Oleksin ise kolmas, aga kuna juba olen abielus, siis ma paraku ei kvalifitseeru. 

Milles iva? Aga ikka selles, et vastavalt kehtivale korrale on abiellujatele pulmapeo pidamiseks ette nähtud kõiksugu meelehead – kast viina, suitsuvorsti, importkingi (hea, kui Saksa DV-st, halvemal juhul Rumeeniast või Ungarist, aga ikkagi välismaa värk), triiksärke, lipse, ülikondi jms. defitsiitset kraami, mida naljalt poest ei saa. Meid huvitab ainult see osa, mida saab manustada suu kaudu, naiste silmad lähevad särama rihmikutega kingade peale. 

2 nädalat enne pulmi on aega vastava esildise alusel Paldiski maanteel asuvast “Pruutpaaride” poest kraam välja osta ja kui kokkulepitud abielu registreerimise aeg käes, tuleb minna lontis kõrvadega kohale, laiutada käsi ja nentida, et: “näe, ei tulnud välja”. Mõnel puhul, et: “näe, ei tulnud jälle välja”. Riik on küll juba vabariik, aga kaubandus on veel nõukogude. Ja kes süsteemis orienteerub, on võitja."

"VANNITOAREMONT. Täna on voaremondi päev. Olen eelnevalt EPO-liimiga kokku mäkerdanud kõik pinnad, kus vann puutub kokku seinaga, teinud seda mitmekihiliselt, lasknud kuivada ja lihvinud – kõik selleks, et vesi läbi ei pääseks. Olen evakueerinud oma perekonna. 

Kuna vannitoaplaate värske vabariigi kaubandusvõrgus saada ei ole, olen otsustanud võõbata vannitoa seinad üle emailvärviga. Et ka värvi ei ole eriti saada, tuleb lahendada olukord selliselt, et segan kokku kõik oma värvijäägid. Saavutan ühtlase massi, mis kellegi jaoks võib meenutada mürkrohelist, kellegi jaoks tumebeeži. 

Värv tuleb kanda rulliga seinale. Et hais on lämmatav, tuleb sulgeda kogu sessiooni ajaks vannitoa uks. Kastan rulli värvi sisse, hüppan vannituppa, sulen ukse ja hakkan paaniliselt üles-alla rehmama. Sessioon saab kesta kõige rohkem 12-15 sekundit, sest mürk, mis kitsas suletud ruumis levib, on tapva iseloomuga. Räme hais paneb pea valutama. Jooksen välja, hüppan köögiaknale ja üritan ahmida sisse nii palju värsket hapnikku kui võimalik. Kordan sessiooni nii 4-5 korda. 

Ühel hetkel taipan, et taktikat tuleb muuta. Ei aita siin ei respiraator ega kopsude täitmine värske õhuga. Mürk on mürk ja mürgile võib mõjuda ainult vastumürk. Millised võiks olla kõige õudsemad sigaretid? Leian oma varasalvest filtrita, rämeda maitsega plotskid pealkirjaga „Kazbek“. Nüüd lendan peale igat värvisessiooni köögiaknale, haaran põleva „Kazbeki“ ja ahmin suitsu kopsudesse. Töötab!"

*****

"AUTOVARGAD. “Mootor paistab!” teatab abikaasa Mari pühapäeva hommikul esimesena kööki jõudnuna, pilku aknast välja heites. “Püha teavas, mis mootor?” torisen unisena magamistoast vastu. See, kui kojamehed unustad ööseks tuppa kaasa võtta ja neist hommikuks mälestus on saanud, on standardolukord. Korduvalt olen pidanud vahetama katkise autoakna terve vastu, kuna salongist on ära virutatud automakk. Esilaternaid olen ka pidanud uusi otsima. Aga mootor, mis paistab!? 

Kiusatus saada olukorrast ülevaade saab minus võitu, vean end akna juurde. Ja tõepoolest, minu abikaasal on taas kord siin elus õigus – mootor paistabki. Autolt on ära virutatud kõik, mis esiosast kätte võimalik saada: iluvõre, esilaternad ja kapotikaas. Selles olukorras ei ole midagi erakordset – erakordne on pigem kuritöö objekiks osutunud koosseis. Sel hetkel ma veel ei tea, et paar aastat hiljem elan läbi uue kogemuse oma kurvasilmse Mersuga, millelt pannakse pihta esiklaas. Siis sõidan uut klaasi otsides romulasse läbi lumetuisu, mis möllab ka autos, kuulates raadiost ülekannet Lillehammeri Taliolümpialt, mil Eesti kahevõistlejad pälvivad teatesõidus ajaloolise 4. koha. On vähemalt, mida mäletada! 

Nüüd aga läheb mul kops üle maksa. Esimest korda elus pöördun korravalvurite poole. Politsei jõuab kohale poole tunniga ja rahustab. Tõenäolised vargad elavat 9-korrselises kõrvalmajas, aga neid vastutusele võtta ei saavat, kuna neid ei ole tabatud teolt. Süsteem toimivat nii, et ühed, nn. rindepätid, panevad toime varguse, kuhjates varastatu kuskile rõdu alla kokkulepitud kohta. Seejärel saabub autoga teine eshelon, kes “leiab” ja viib kraami minema ning kolmas on sellega hommikul Kadaka autorul müügiplatsil valmis. Kui esimest gruppi teolt ei tabata, ei saa ka teisi süüdistada. Politseinike sõnum on lihtne – ole hommikul autoturul varakult platsis, võib avaneda võimaus oma omand tagasi osta!. Asi seegi! 

Mõistagi veedan järgmise hommiku autoturul. Ja mõistagi naasen sealt oma naiivsuses tühjade kätega. Algab jälitustegevus mööda lugematuid romulaid…" 

*****

"MAKSUAMET. Seisame Ifiga maksuametnikust proua kantseleilaua taga. No kutsuti välja. Me ei teagi päris täpselt, millega Maksuamet tegeleb, aga pelgame, et ilmselt tahab meilt raha ära võtta. Mida meil ju pole. Asutasime eelmisel aastal firma Rõla Ltd. Justnimelt, perekonnanimedest koosneva koosluse taga ilutseb Ltd ja mitte OÜ, sest minesatea, millal ekspordisoonele satume. Noh, rikkad kliendid on ikkagi kuskil välismaal. 

Maksuametnik pöördub me poole küsimusega: “Miks teil, poisid, majandustegevusel käivet ei ole?” 

Meie vastu: “Mis majandustegevusel? Mis käivet?” 

Maksuametnik: “No müügikäivet. Olete midagi müünud?” 

Meie: “No, ei ole vist..” 

Maksuametnik: “Aga miks müüki ei ole?” 

Meie vastu: “Külm on. Müük ei tule nii lihtsalt. Inimesed ei osta” (kui päris aus olla, siis ühe kirstu oleme müünud). 

Maksuametnik: “Aga kulud? Miks on ainsaks kuluks 2 paari talvesaapaid?” 

Meie: “Ostsime kõigile töötajatele seanahast soojad saapad. Noh, et oleks hea tööd teha.” Kergitan oma paremat jalga ja viibutan sellega ametniku laua ees, demonstreerimaks hooliva ettevõtja staatust. Ilmselt mõjun veenvalt. Iff tõstab ka oma saabastatud jalga. Ega meil rohkem ausalt öelda töötajaid ei ole kah.

Maksuametnik: “Nonii, poisid. Millal makse maksame? Millal müüma hakkame?” (jääb mulje, et ametnik on valmis meile tööle tulema). 

Meie: “Nooh… kohe, kui soojaks läheb, hakkame pihta. Esimesed linnud juba laulavad ja...” 

Maksuametnik: “Oot, aga millega te ettevõte üldse tegeleb?” 

Meie: “Antiigiga. Ostame vanavara, restaureerime ja paneme müüki.” 

Maksuametnik: “Aga siis usinalt tööle, meie noorel riigil on vaja maksutulu koguda! Ja et tulud oleksid deklareeritud!” 

Mida iganes see tähendab, on see hirmuäratav. Meie hakkasime austusväärseteks ettevõtjateks, aga nüüd hakatakse meid veel kottima, johhaidii. 

Deklaratsioonini me paraku ei jõuagi. Probleem seisneb selles, et kogu vanakraami ostame (vanematelt) inimestelt, kellelt ei ole võimalik ju kulutsekki saada – ehk et kulusid ei teki. Kui aga mõni mööbliese antiigiäris mingitel segastel asjaoludel müügitehinguni peaks jõudma, siis ostab selle mõni välismaa meremees ja antiigipoe omanik varjab tehingut kui surmapattu. Meie saame mingi suvalise paberilipiku. Sinna hääbub ka meie kui ettevõtjate ja Maksuameti kui riigi omavaheline suhe…" 

"24. VEEBRUAR tähistab vabadust ja iseseisvust. Et aga sel kuupäeval meie ajal midagi iseäralikku ei juhtunud ja see tähtpäev saabus meile eelnevate sündmuste kaudu, siis emotsionaalselt kõnetab taasiseseisvumine rohkem. Millega seoses meenub 19. august 1991. Et proov teatris (tegelikult küll kuskil tootmiskoondise “Mehis” saalis) algas peale lõunat, tegin abikaasa tungival nõudmisel otsuse leida meie uhkele Datsunile kuskilt kütust. 

Tiir linna nurgatagustes tanklates tulemust ei andud. Just neis nurgatagustes putkades võis näkata, sest iga mees ei tulnud selle peale, et sealt otsima minna. Aga seekord siis mitte. Võtsin riski. Kimasin Tartu maanteed pidi linnast välja – Sommerlingis on suur tankla ja keegi olla sealt hiljuti paagitäiega tagasi tulnud. Nagu kalal käiks – kunagi ei tea, kas näkkab, kus näkkab ja kes näkkab! 

Hakkan lähenema Sommerlingile, kui märkan vastutulevas suunareas mingit tumedat ainet. Edasi sõites mõistan, et see on midagi pikka, et mitte öelda lõputut. Vähendan alateadlikult kiirust. Ilma käskluseta tõusevad kõik minu ihukarvad nagu üks mees püsti. Juuksepahmakas peas on täiesti kikkis! Tõstan jala gaasipedaalilt ja kulgen mööda vonklevast karavanist, mis koosneb lõputust rivist nõukogude armee tankidest, mis on teinud suitsu- ja supipeatuse. Maikasärkides sõjardid on roninud soomustatud katustele ja naudivad Eestimaa vaateid. Otsin paaniliselt sobivat kohta, et kannakas teha. Bensiin ununeb hetkega ja juba näen end kui unenäos linna poole tagasi kihutavat. Olen šokis. 

Õhtupoole levib kuuldus, et plaanitakse kehtestada komandanditund (mis tähendaks liikumiskeeldu). Mispeale lendan Datsuniga linna peale. Kassetil mängib Mr. Lawrence’i “Rain”, mida kerin sõidu ajal korduvalt ja korduvalt tagasi. Ehkki kallihinnalist kütust on paagis vähe, soovin tunnetada viimasel õhtul vabadusetunnet. Ristlen sihitult Mihkel Raua laulu saatel. Defitsiitne kütus põleb nurrudes auto mootoris ja mina naudin, koni hambus, autoroolis täiel rinnal vabadust. 

Järgmisel õhtul võtab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otususe Eesti iseseisvuse taastamise kohta." 

*****

"AVARII. Sõidan Viljandi maanteed pidi Võhma suunas, kui üritades teha möödasõitu veoautost, teeb too vasakpöörde ja ma põrutan otse veoki tagarattasse. Raksaki! on mu auto kui akordion. Õnneks inimvigastusi peale muhu 3-aastase Antsu otsa ees ei esine. Viga – teha möödasõidumanööver enne ristmikku - on iseenesest minu oma, aga kuna selle põhjustavad veoki porised tagatuled, mis ei võimalda suunamärguannet tuvastada, siis jääb õigus minu hinge. Lisaargumendi saan purjus autojuhilt, kes tahab mulle kohe peale avariid raevukalt kätega kallale tulla. 

Politsei jätab õiguse mulle, aga ägedast Datsunist on jäänud ainult mälestus. Algab pikaldane remondiprotsess, mida venitavad kummina remondilukksepp Ennu tihtiesinevad napsutuurid ja välismaise auto tagavaraosade krooniline puudus. Kui piduriklotse saeme ja needime sõber Iffiga ise ning auto alusraami tõmbame traktoriga paika (sidudes auto selleks garaaži külge kinni), siis keevitamiste jm keerukamate operatsioonide osas peame professionaalile lootma. Kevade arenedes saab auto esiosa kuni 2 cm-se pahtlikihi ja käes on oodatud värvimiseaeg. Et Ennul sisetingimusi selleks napib, toimub auto katmine šefi musta pärlmutriga otse lauda taga karjamaa serval. Et aga võilillede õitseaeg lõpeb ootamatult äkki, osutub kogu auto ühtlaselt “lenduritega” kaetuks. “Kerge sportlik välimus. Peaasi, et sa ise rahul oled”, kõlab Ennu lohutav kokkuvõte asjast. 

Järgnevad nädalavahetused veedan autoturu müügiplatsil. Huvilisi napib. Ühel hetkel saab mul mõõt täis ja otsustan kahtlusi Datsuni tervisliku seisundi osas hajutada kõrgema kvaliteedikuvandiga. Selleks virutan auto müügihinnale kolmandiku otsa. Ja haamer langeb! Auto uueks omanikuks saab Nõukogude Armee ohvitser, kes vurab uhkelt linna peale. Minu süümepiinad saavad leevendust – vähemasti läks avariiline sõiduk okupandile."  

*****

"UUS AUTO. Plaksti! saavad mu käed omavahel kokku. Proovin jahmununa veel kord, ikka sama tulemus – käed saavad omavahel kokku ilma, et neid takistaks midagi füüsilist. Johhaidii, kus rool on!? Polegi!? Ja siis toimub selginemine. Rool on kõrvalistuja pool, nimelt. 

Nagu igal eeskujulikul eestlasel on oma kodustatud soomlane, olen mina omandanud oma rootslase. Tädi Juuli näol, kes leidis uue mehe ja kolis Rootsi elama. Et avariiliseks osutunud Datsun on müüdud, on tädi lubanud aidata mulle Rootsist uue auto muretseda. Poodi ju ei lähe!? Olen talle tellimuses maininud eelistatavaid põhjamaised marke nagu Volvo või Saab, aga kui kuulen, et sadamasse saabumas on Mazda, olen sellegi üle rõõmus. Salamisi loodan, et on 626. No on 323. Asi seegi. Ikkagi Rootsist. 

Milleks ma valmis pole, on aga asjaolu, et beezhi rõõmsasilmse Madzda rool asub paremal pool. Ehk siis – juhtima peaks kõrvalistuja!? Kobin paremale istmele ja käivitan uue sõbra. Masin nurrub mõnusasti, aga kui käiku hakkan vahetama, löön käe vastu uksekülge ära. Ja nii iga jumala kord, sest käigukang asub vasakul käel. 

Tädi selgitus uue auto osas on lihtne. Tegemist olla endise postiautoga ja postiljonil oli nii mugav autost väljumata postisaadetised postkasti sokutada. Ja veel kuuekümnendatel olnudki Rootsi vasakpoolse liiklusega maa. Liiatigi maksnud vasakpoolse rooliga auto oluliselt vähem. Võit missugune! Ajalookursus pealekauba. 

Õnneks sõidab abikaasa Mari ühel ilusasal päeval Mazda vastu trollikülge sodiks ja sellega on piinad lõppenud. Võib uute väljakutsete suunas ringi vaadata."

Vaata ka: www.facebook.com/hans.room.1992