Kriisihoolduspere ema: Laps tuleb mõnikord öösiti ja katsub mind, et veenduda, et ma olen alles

Toored makaronid pannil

Ene meenutab üht ammust lugu aastast 1995, mil ta töötas veel noorsoopolitseinikuna. Tollal oli tal uurimise all üks 13-aastane poiss, kes käis pea igal ööl vargil ja läks lõpuks oma tegude eest vangi. Palju aastaid hiljem registreeriti sama nimega mees Ene juurde rehabilitatsioonile. „Me tundsime teineteist ära, tema mind peamiselt hääle järgi, sest ta oli selleks ajaks tugeva nägemispuudega,“ meenutab Ene, kellest oli tolleks ajaks saanud sotsiaaltöötaja. Enele jääb alatiseks meelde, kuidas see mees temalt siis küsis: „Miks te mind tookord kodunt ära ei viinud lastekodusse? Kas te siis ei näinud, et ma olin seal näljas, külmas ja paljas? Mitte keegi teist ei mõistnud mind ja teie pärast olen ma praegu sellises olukorras – poolpime, kes käib vangist vangi.“

Ene esimene reaktsioon oli ennast õigustada. Ta selgitas mehele, et tol ajal polnud lastekaitsesüsteem värskes vabariigis veel välja töötatud ja et keerulistest peredest lastega, kes seadusega pahuksisse sattusid, tegeleski noorsoopolitsei. Et tegeletigi õigusrikkumiste, tagajärgedega, mitte põhjuste ja ennetusega. Seda öeldes meenus talle, et tegelikult politseinikud ju nägid, millistes oludes laps elas. Ta mäletab keetmata makarone, mis olid pannile õli sisse kallatud, ja vintis ema, kes ütles: „Ma praen need läbi, siis saab laps süüa.“ Paraku puudusid 20-aastasel politseinikul oskused ja kogemus, et hädas olevat last aidata.

Nüüd saab Ene aru, et see laps tegi öö jooksul 4–5 kioskit tühjaks selleks, et saada natukenegi tähelepanu. See kogemus andis Enele tõuke järgnevateks otsusteks ta elus. Täna tõdeb ta, et tuleb oma sisetunnet usaldada ja alati otsida abi, kui näed, et sinust nõrgem on ohus.

Abivallavanemast kriishoolduspere emaks

Aastaid noorsoopolitseinikuna töötanud Enet on alati huvitanud põhjused, miks laps satub õigusrikkumise teele. „Asi pole mitte halbades sõprades, vaid me ise teeme vanematena vigu,“ on ta nüüdseks aru saanud.

Pärast politseist lahkumist sai Enest Tapa vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja, aastaid hiljem abivallavanem. Kohalikus omavalitsuses töötades puutus Ene kokku asenduskodusse paigutatavate lastega ning tema huvi laste aitamise vastu süvenes. Praegu juhib ta mittetulundusühingut Virumaa Tugiteenused ning koolitab inimesi asendushooldust ja tugiisikuteenust puudutavatel teemadel. Tema tegevusterapeudist tütar õpib magistrantuuris sotsiaaltööd. „Koolitan endale töötajaid,“ muigab Ene, kelle poeg õpib aga tööd freesipingil. Elukaaslast Enel ei ole, küll aga on lähedane inimene, kellega elu jagada.

„Kriisihoolduspere pakkumine tuli mulle nii, et ühel päeval helistas mu vana tuttav, Rakvere asenduskodu juht Karis Mugamäe, kes ütles, et oli soovitanud mind uut teenust koordineeriva SOS Lasteküla Eesti Ühingu projektijuhile Elmet Puhmile,“ meenutab Ene. „Õige pea võttiski minuga ühendust Elmet, kes küsis, kas ma oleksin valmis pakkuma ajutist kodu perest eraldatud lastele. Ma jäin nõusse, otsustasin proovida. Loomulikult rääkisin ma oma perega kõik enne läbi,“ lisab ta. „Kümme aastat tagasi poleks ma pakkumist hakata kriisihoolduspereks vastu võtnud, aga praegu tunnen, et on mul ressurssi seda teha. Oma lapsed on ju suured,“ tõdeb ta.

Esimene kogemus

Esimese kogemuse kriisihooldusperena sai Ene aasta tagasi, jaanuaris 2021. Enne seda oli ta käinud ettevalmistaval koolitusel, pärast mida tekkis Enel hirm kahe asja ees – et talle tuuakse seksuaalselt ära kasutatud laps või laps, kes on saanud koduses tule- või veeõnnetuses põletada. „Ma ei teadnud, kas saan selliste lastega hakkama,“ muretses Ene, kes oli oma politseinikutöös ometi nii mõndagi näinud.

Esimese lapsena toodigi Ene juurde nädalaks hilisteismeline tüdruk, kelle puhul kahtlustati peresisest seksuaalselt ära kasutamist. „Ta oli hästi tore ja avatud laps, kellega ma sain väga hea kontakti,“ meenutab Ene ja lisab: „Aga me ei jäänud pärast ta lahkumist lähedasteks, sest see ei peagi nii olema. Mina pakun ajutist kodu ja soojust.“

„Selline laps vajab hetkel, kui ta on just oma kodust ära toodud, ühte inimest, kes teda kuulaks. Või istuks vaikides ta kõrval. Meie istusime vaikides tunde,“ räägib Ene, kelle meelest ongi kriisihoolduspere ses mõttes parem kui turvakodu, et suhtlus toimub üks ühele. „Ta sai minu juures puhata. Tal oli vaba aega, mis oli tema jaoks midagi täiesti uut, sest oma eelmises kodus oli ta aeg pidevalt erinevate ülesannetega sisustatud. Tal polnud sõpru, aga mina lõin tema jaoks kontakti oma tuttava sama vana tütrega.“

„Sellise lapse kriisihoolduspere vanem vajab aga psühholoogi tuge, sest need lood, mida see tüdruk rääkis, olid liiga rasked, et neid enda sees üksi kandma jääda,“ nendib Ene. Just Ene rääkis ka tüdrukule asenduskodust – mida see tähendab ja kuidas seal elu on. „Ma tean, et tal läheb täna asenduskodus hästi,“ rõõmustab Ene.

Teine kogemus

Kohe pärast tüdruku lahkumist tuli Ene juurde 11-kuune poiss, kes kehastas naise teist hirmu. Nimelt oli selle poisikesega juhtunud kodus kuuma veega õnnetus ja ta oli nii tõsiselt põletada saanud, et vajas enne kriisihooldusperet haiglaravi, sest kannatada saanud käsi vajas nahasiirdamist. Peaaegu otse haiglast ta Ene juurde saabuski. Nädal hiljem toodi järele ka tema kaheaastane õde ja kolmeaastane vend, kes läksid peale nelja päeva edasi uude asenduskodusse. „Nad kõik kartsid vett,“ mäletab Ene.

Kaarel elab Ene juures tänase päevani. Esimestel päevadel ta aina nuttis, nii et Ene võttis puhkuse ja pühendas kogu oma aja lapsele. „Olin algul optimistlik, aga tegelikult oli see üks raske aasta, eriti alguses. Kaarel võis tund aega nutta ja siis tund aega mu rinnal magada, et siis jälle nutuga ärgata“ meenutab Ene. Naine hakkas lapsega füsio- ja tegevusteraapias käima, et vigastada saanud käeke liikuma saada, ja laps arenes kiiresti. „Õpetasin teda kartulit ja hakklihakastet sööma. Varem oskas ta ainult lutipudelist juua. Hiljem hakkas ta minuga töö juures kaasas käima.“ Siiani käivad nad koos loovteraapias ning eripedagoogi ja logopeedi juures.

Saabus päev, mil Kaarel pidi Ene juurest lahkuma, sest kriisihooldusperes elavad lapsed kõige kauem 90 päeva. „Ta viidigi asenduskodusse, aga see oli tema jaoks liiga suur šokk. Ta nuttis seal kõik see aeg hüsteeriliselt, kuni tõin ta enda juurde koju tagasi. Ta tahtis olla just minu süles, tema vajadus turvatunde järele on tänaseni väga suur. Ta tuleb mõnikord öösiti ja katsub mind, et veenduda, et ma olen alles,“ räägib Ene, kes on kindel, et nii väikest last ei ole võimalik ära hellitada.

Tänaseks on Enest saanud Kaarli hoolduspere vanem. Lastekaitsega asja arutades jõuti ühisele otsusele, et Kaarel ei pea tema juurest enam lahkuma, kui just sünniperes asjaolud nii palju ei parane, et laps võiks sinna naasta. Ene elabki selle teadmisega.

Ajal mil lapsi sünnib meil üha vähem, on kahjuks jätkuvalt palju peresid, kust laps tuleb väärkohtlemise tõttu eemaldada. Kuhu saadetakse väike laps, kes hilisel õhtutunnil purjus vanemate juurest ära tuleb võtta? Vaata videot:

„Ma kasvatan teda nagu oma last“

Eelmise aasta lõpus toodi Enele paariks päevaks ka kolm perest eraldatud murdeealist õde, kes liikusid edasi asenduskodusse. „Kõik need kriisilapsed, aga eriti Kaarel, on mulle kuhjaga andnud – õpetanud rahulikkust, inimlikkust ja õrnust. Andnud võimaluse süveneda ja mõista, mis tööd teeb asenduskodu, kuhu ma varem lapsi ametnikuna viisin. Kodust eraldamised on äärmuslikud otsused, aga nüüd tean, et need on kaalutletud ja õiged otsused. Nüüd tean ka seda, et lapsele on vaja rohkem selgitada, kuhu ja miks ta läheb ning mis teda ees ootab,“ ütleb Ene, kelle sõnutsi on see aasta teda tohutult muutnud. Ta saab alles nüüd aru, milline vastutus on tal omavalitsuse sotsiaaltöötajana – tema käes on sõna otseses mõttes olnud inimeste elud.

Ene oma lapsed on alati elanud jagamise oskuses ja teadmises, et kui kellelgi on väga vaja, siis tuleb aidata, näiteks anda ära oma mänguasju. Ene 20-aastane poeg ütles hiljuti: „Kui ma neid lapsi meie kodus vaatan, siis saan aru, kui hea elu meil õega ikka olnud on, ja kui palju on mõned teised lapsed pidanud kannatama.“

Ka Ene ise tunneb kogukonna tuge. „Juba enne kui Kaarel meie perre jõudis, olid mu sõbrad-tuttavad organiseerinud meile titevoodi, riided ja mänguasjad. Mul on hea võrgustik,“ rõõmustab Ene ja kinnitab, et kui igal kriisihooldusperel sellist võrgustikku ei ole, siis aitab materiaalse poolega SOS Lasteküla. „Olen õppinud kohanema lapse järgi. SOS Lasteküla aitab mul puhata, kui vaja. Samuti aitavad mind tuttav meditsiinitöötaja või mu oma lapsed, kes aeg-ajalt Kaarliga mängimas käivad,“ lisab ta.

Kui on raske

Kõige raskem on Ene meelest emotsionaalselt – teada laste lugusid ja neist lugudest lahti lasta. Ene käib seetõttu regulaarselt psühholoogi juures.

Ja raske on siis, kui laps on haige. „Kui Kaarel mu juurde tuli ning ööd ja päevad nuttis, siis mäletan öid, kui nutsin ise koos temaga põrandal. Sest ta ju ei osanud mulle öelda, mis teda vaevab, kust tal täpselt valus on,“ ei varja Ene oma ahastust.

Praegugi pole lihtne periood, sest Kaarel on koroonas, mis algas 39,4-kraadise palavikuga, mida tuli iga nelja tunni tagant maha võtta. Intervjuu tegemise lõpus ronib aga Kaarel Enele sülle ja naeratab „tädile“, kui talle üle Skype’i lehvitan.

Elu lapsega kahekesi

„Me elame Kaarliga kahekesi koos kassidega mu kolmetoalises korteris ja ma kasvatan teda nagu oma last. Mu tuttavad küll algul imestasid, et kuidas ma suudan armastada võõrast last nagu enda oma. Aga aeg on tõestanud, et see on võimalik! Meile on antud võime armastada kõiki lapsi. Nad on ju nii kaitsetud ja meie kõigi ülesanne täiskasvanutena on neile turvalisust pakkuda,“ on Ene kindel.

Kes sobib kriisi- või hoolduspereks?

Ene meelest on oluline, et see inimene austaks last. Ja aega peab olema.

* nimi muudetud

Loo autor: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet

Lugu ilmus 7. veebruaril 2022 ajalehes Pealinn.

Lisainfot asendushoolduse ja kasuvanemluse kohta leiad: www.hoolduspere.ee