Lastekodus kasvavate laste hingekriipivad lood: veel kodus elades pidime maja pragudesse lund toppima, et veidigi soojem oleks
.jpeg)
Jõuan kokkulepitud ajal ühe Eesti linnaäärse lastekodu juurde ja imestan, et see ei näe üldse selline välja, nagu olin ette kujutanud. Tegu ei ole kombinaadi, vaid noortele peredele mõeldud kodudega. Kõik majad on täpselt ühesugused, murulapiga aiake ümber.
Lasen uksekella ja mulle tuleb vastu Maria, kes on siin töötanud juba 18 aastat, moodsa lastekodu rajamisest peale. Praegu on ta perevanem kuuele lapsele: Rainerile, Oskarile, Oliverile, Chrisile, Timile ja Sannale. Kolm viimast on õed-vennad, kes lahutati oma sünniperest aasta tagasi, sest nende elu oli seal väljakannatamatuks läinud.
Jään lastega mõneks ajaks üksi, sest Marial on vaja poes käia.
Chris (14)
Vaatan Chrisi, kes istub mu vastas köögilaua taga, ja mõtlen, kuidas vestlust alustada. Otsa ta mulle pikalt ei vaata, ainult vilksamisi, aga ära ka ei lähe. Kuna meil mõlemal on lühikesed juuksed, räägime hakatuseks soengutest. Chris ütleb, et klassiõed võtsid ta siilipea hästi vastu, ainult poistele polevat see meeldinud.
Chris on sündinud tüdrukuna, aga end juba aastaid poisina tundnud. Tal on pruunid silmad ja ülilühikesed juuksed. „Esimest korda lasin oma pea kiilaks ajada, kui olin viie-kuueaastane,“ räägib Chris, kes valis selle nime endale paar aastat tagasi, kui ta õe ja venna ees „kapist välja tuli“. Uue nime ja identiteediga harjumine polevat koolis kõigile lihtne olnud, aga sõbrad võtsid ta omaks ka Chrisina ja perevanem Mariagi kutsub teda uue nimega. Lähedaste toetus on tähtis!
Chris pidi pärast perest eraldamist mitu kuud psühhiaatriahaiglas veetma ja seetõttu klassi kordama jääma. Lapse hing oli nii katki. „Lisaks on mul diabeet,“ näitab ta mulle aparaati, mis aitab vere suhkrusisaldust mõõta.
Ma ei söanda Chrisilt ta mineviku kohta küsida, sest tean: kõik lapsed siin kannavad rasket „seljakotti“ – traumat, mis alles haavana armistub. Otsustan, et kui ta tahab sellest rääkida, räägib ise, ma ei uuri midagi.
Räägime hoopis unistustest. Chris elavneb ja teatab, et tahaks võita lotoga viis miljonit, siis koliks ta kohe lastekodust välja ja ostaks korteri. „Ma saaks vabalt ise hakkama, oskan pesu pesta ja süüa teha,“ räägib ta ja sööb isukalt omavalmistatud makarone hakklihaga. Vend Tim, kes meiega vahepeal liitunud on, arvab, et osa raha võiks ka vanematele anda, sest neil on majanduslikud probleemid. „Mõnikord polnud meil kodus isegi nii palju raha, et süüa osta,“ mäletab Tim. Kuulen, et õed-vennad suhtlevad aeg-ajalt vanematega telefoni teel, kuid vaatamas pole ema-isa neid siin kordagi käinud.
Chrisi makaronid on otsa saanud ja ta kaob oma tuppa. Ka minu kaasatoodud puuviljad kaovad laualt välgukiirusel laste kõhtu. Kõik kommid loevad nad aga hoolikalt üle ja arvutavad välja, mitu peaks Mariale jätma, et asi aus oleks. Mariale jääb kolm kommi.
Tim (12)
Kööki jäänud Tim räägib, et Maria on ta lemmik, sest Mariat võib usaldada. „Ma testin inimesi, räägin uuele tuttavale algul väikse vale ja vaatan, kas ta lobiseb välja. Kui ei lobise, siis võib usaldada,“ selgitab Tim.
Robert (13)
Uks läheb lahti ja külla tuleb naabermaja Robert, kes on 13aastane. „Väga vana,“ nagu ta ise lisab. Tal on dressipluusi kapuuts silmini, aga ühel hetkel lükkab ta selle peast ja istub laua äärde „koosolekule“, nagu ta ise ütleb. Tuleb välja, et Robertil on siin lastekodus kaksikõde Reelika, kellega koos pidi ta hooldusperre minema. Üks paar käis neid vaatamas, aga siis need inimesed loobusid – miks, ei tea.
Sanna (9)
Sanna tuli lastekodusse koos Chrisi ja Timiga aasta tagasi ning käib praegu 2. klassis. „Ise käin bussiga,“ on ta uhke. „Koolis läheb mul hästi, aga natuke halb olen eesti keeles ja matemaatikas. Lemmik on kehaline. Mõnikord mind narritakse koolis – juuste pärast,“ vuristab Sanna, kellel on ilus bob-soeng.
Poest tagasi jõudnud Maria selgitab, et lapsi lastekodu tausta pärast ei narrita, seda teised koolis tihti ei teagi. Põhjus on ikka narrijas endas. Kord pärast arenguvestlust, kui õpetaja oli ühest juhtumist kuulnud, rääkis ta narrijaga. Kui Maria ja Sanna siis bussipeatuses istusid, sõitis see poiss rattaga mööda ja hüüdis: „Vabandust!“
Sanna tunnistab, et tahaks koos Timi ja Chrisiga päris peres elada. „Üks laps võiks seal peres veel olla peale meie kolme, aga rohkem ma ei taha, siis oleks liiga palju lärmi. Meil siin on mõnikord liiga palju lärmi.“
Koolist vabal ajal meeldib Sannale olla sõpradega. „Algul polnud mul siin väljaspool lastekodu sõpru, aga pärast üht sünnipäeva, kuhu mind kutsuti, hakkasin sõpru leidma. Ja oma toas meeldib mulle mängida. Praegu just mängisin legonukkudega kuningannat ja vaeseid inimesi.“ Tulevikus tahab Sanna õppida arstiks, et „inimesi ja loomi päästa“.
Rainer (18)
Rainer ei taha minuga üldse suhelda ega võta vastu ka kingitust, akupanka. Ma peale ka ei käi. Ta võtab köögikapist süüa ja kaob tagasi oma tuppa. Temal seisab ees iseseisvasse ellu astumine.
Oskar (16)
Oskarit näen vilksamisi koos ühe sama vana tüdrukuga terrassile minemas, kust hakkab varsti grillimise lõhna tuppa tulema. Oskaril on oma girlfriend, kes pole lastekodus üles kasvanud, vaid kodulaps, nagu siin öeldakse.
Oliver (14)
Oliver on elanud eri lastekodudes kümme aastat, neljandast eluaastast peale. „Mul on nii palju õdesid ja vendi, et ma isegi ei tea täpselt, kui palju. Osa neist elab siinsamas lastekodus,“ räägib ta. Lähedane suhe oli tal oma 15aastase õega, kes aga saadeti „Tapa erikooli, sest ta ei osanud käituda“. Tuleb välja, et õde käis poodi röövimas ja tal on ATH ehk aktiivsus-tähelepanuhäire.
Koolis käib Oliver teises linna otsas, sinna minek võtab aega ja kevadel eelistas poiss nii mõnelgi hommikul hoopis magada. Hinded läksid lappama ja Oliver jäi klassi kordama. „Ta on tegelikult tark poiss, varem olid tal õppetükid alati korras,“ ütleb Maria. Õpetajad küll pakkusid võimalust hinded kahe nädalaga ära parandada, aga Oliver arvas, et see ei ole reaalne. Suvel käis ta kahes kohas tööl – malevas ja ehitusel koristamas.
Oliveril on ka tulevikuunistus, nimelt tahab ta kokaks õppida ja suurena pitsarestorani avada. „Mu lemmiksöök on suitsukanakuubikute ja juustuga pitsa,“ räägib poiss, kes oskab seda ise valmistada. Oliveril on neli kokaraamatut ja nende järgi ta süüa teebki.
„Mu isa suri neli aastat tagasi igasugu haigustesse,“ räägib poiss ning täpsustab, et tegelikult isa jõi ja suitsetas palju. Emaga suhtleb Oliver hea meelega, nad helistavad ja kohtuvad. „Mulle meeldiks emaga koos elada, aga ta maksab siiani isa võlgu kinni ja kahjuks pole see võimalik.“
Pereema Maria
Maria on lõpetanud oma asjatoimetused ja jään temaga kahekesi köögilaua taha teed jooma. Selgub, et ta on hariduselt psühholoog, kellest nüüd on saamas ka mänguterapeut. Ta on lastekodus perevanemana tööl 5–10 päeva järjest. Maria tööpäev algab kell 5.30, mil ta tõuseb, teeb hommikusöögi ja hakkab lapsi kooli poole ajama.
„Praegune pere on mul keeruline,“ ohkab ta. „Keeruliseks teeb pere see, kui lapsed ennast lõiguvad, joovad, suitsetavad või ei tule ööseks koju. Näiteks võtavad telgi ja on metsas, teevad lõket. Või on vanades lagunenud majades. Mida ma siis teen? Kui laps kell 10 õhtul kodus pole, helistan politseisse,“ räägib Maria ja tõdeb, et raske on, kui öösel magada ei saa, sest laps on ära jooksnud. „Näiteks ühel ööl pool aastat tagasi magasin rahulikult oma lillelises pidžaamas, kui järsku, prõmm-prõmm, koputab uksele politsei: „Tõime teile lapse tagasi!“ Ja paar tundi hiljem toodi järgmine laps. Panin siis lapsed magama, aga endal enam und ei tulnud.“
Maria meenutab oma esimest peret lastekodus. „Toona mõeldi, kas võtta perre puudega lapsi, ja võetigi kaks vaimupuudega tüdrukut. Pluss hüperaktiivne laps. Pluss narkosõltuvuses laps. Õnneks sain ettevalmistuseks väga hea koolituse, millest oli palju abi.“
Lastekodu küla- ja peresüsteem koos teraapiakeskusega ongi selle elanikele toeks. „Suurem osa siin kasvanud lastest on hiljem edukad. Ühest on isegi koolidirektor saanud! Kunagi öeldi meile, et hea, kui saame aidata 1% siinsetest lastest, aga mina tunnen, et me aitame 99%,“ on Maria optimistlik.
Laste toimetulek hilisemas elus sõltub Maria hinnangul sellest, mis vanuses nad perest eraldada – mida varem, seda parem, on ta kindel. Aga on ka erandeid. „Üks narkosõltuvuses tüdruk tuli meile 16aastaselt, aga sai oma sõltuvusest siin vabaks ja praegu on ta kahe lapse ema ning töötab lastehaiglas. Ütleb, et ta lapsepõlve parimad aastad olid siin, meie juures.“
Marial endal on kaks last – üks ta enda sünnitatud, teine kolis ta juurde lastekodust. Naise enda lapsel on sünnitrauma tõttu füüsiline puue. Kui laps oli kolmene, tuli Maria koos pojaga lastekodusse kasvatajaks. Ühel päeval poega vannitades märkas ta, et tolle selg on sinikaid täis – lastekodulapsed olid talle peksa andnud! „Olin endast väljas ja valmis töölt lahkuma, nutsin. Aga siis vestlesin ühe meie peres kasvava tüdrukuga, kes heitis mulle ette, et „mis teil viga, saate siin tasuta elada“. Küsisin: „Kas sa arvad, et poeg ütleb mulle kunagi selle eest aitäh?“ Tüdruk vakatas ja puhkes nutma. Sellest hetkest peale ei puutunud keegi juuksekarvagi mu poja peas,“ meenutab Maria, kelle laps on nüüdseks 26aastane ja oma elu peal.
Maria kodus elab aga siiani lastekodust pärit vaimupuudega tüdruk, kes on praegu 30aastane. „Tal on raske ise rahaasjadega hakkama saada ja ta ei mõista, millal tehakse nalja või räägitakse tõtt, ent ta tuleb ilusti üksi kodus toime. Ta on suutnud aastaid järjest tööl käia ja jumaldab seltskonnatantsu,“ kirjeldab naine.
„Lastekodulapsed kutsuvad mind Mariaks. Nad tahaks kutsuda mind emaks, neile meeldib selle sõna kõla, sest nad igatsevad oma emasid, aga mina ei ole nende ema, ma töötan siin,“ võtab ta oma jutu kokku.
Teine kohtumine Chrisiga
Külastan ühel päeval veel kord lastekodu, sest mul on tunne, et Chrisil jäi midagi olulist rääkimata. Seekord on lihtsam. Istume kahekesi tema toas, mis on sassis nagu mu oma lapse tuba, kui ta sama vana oli.
Räägime vabast ajast. Tuleb välja, et Chrisile meeldib teha mänguvideoid, kust on näha, kuidas ta näiteks Minecrafti või Fortnite’i mängib. „Laadin need Youtube’i või Twitchi üles, tahan kuulsaks saada.“
Tuleb välja, et sel nädalal pole Chris koolis käinud, sest teda kiusatakse seal. „Minust räägitakse halba või postitatakse minust ilma loata videoid internetti. Seda kõike teeb üks poiss, kes on korralikust perest. Ta levitab koolis jutte, et ma suitsetan, joon ja teen narksi. Mind kutsutaksegi kooli peal narkariks.“
Kuigi kool kuulub KiVa ehk kiusamisvabade koolide programmi, pole Chrisi meelest sellest abi, sest kui jõutaksegi kiusajaga kokkuleppele, siis õige pea muudab too meelt. „Ütlesin talle, et kui ta mind veel kord kiusab, lähen talle kallale. Ma olen teda juba hoiatanud, ta teab,“ räägib Chris ning ta pilk tumeneb. „Tean, et vägivalla vastu vägivald ei aita, aga see on viimane asi, mida ma veel proovinud pole, et ta mind ometi rahule jätaks.“ Tuleb välja, et kui Chris uude kooli läks, oli kiusajaid rohkem, aga nüüd, aasta hiljem on alles jäänud see üks.
„Mul on vihaprobleem ja tean, kust see tuleb – vanematelt. Kiusamine käivitab selle. Mu väikevend teab, milliseks võin muutuda: ma kägistasin Timi kunagi peaaegu surnuks, aga õnneks tuli isa vahele. Mu isa oli ka vägivaldne, ta võis kallale tulla ja lüüa. Emaga oli sama lugu, kuid tema pigem karjus.“
Chris tunnistab, et on suutnud oma viha terve õppeaasta kontrolli all hoida, aga kiusamise tõttu läks see jälle kontrolli alt välja ja ta viskas seda poissi tooliga. „Ma ei saa koolis üldse õppida, joonistan tunni ajal vihikuid täis, et ennast rahustada. Või panen kõrvaklapid pähe ja kuulan muusikat. Vene keele tunnis õpin kõrvaklappidest hoopis hispaania keelt, sest mulle meeldib see rohkem, on romantilisem.“
Klassi tüdrukutega saab ta hästi läbi. „Koos me aega ei veeda, aga suhtleme telefonis, meil on oma Snapchati grupp. Sõpru mul on, lisaks koolikaaslastele suhtlen lastekodulastega ja psühhiaatriahaiglas kohatud lastega,“ kirjeldab ta.
„Mind on alati koolis kiusatud ja ma põen depressiooni, olen olnud mitu korda endale ohtlik. Kunagi arvasin, et suits ja alkohol aitavad depressiooni vastu, aga nüüd tean, et see pole nii. Mulle tundub, et alkohol aitab vihaprobleemide vastu ja suits stressi vastu, kuid depressiooni nad ei ravi,“ jagab Chris kogemusi. Ta tunnistab, et palju ta ei joo. „Koos sõpradega paar-kolm lonksu viina või rummi. Kui ma 10aastaselt sellega alustasin, tegin kümme suitsu päevas ja jõin ükskord ära kolm pudelit õlut, mis ma vanemate tagant rotti panin.“
Kooli Chris vahetada ei taha, sest tal on seal tüdruksõber. „Kui keegi mind kiusab, siis mu tüdruk läheb talle kallale, ja minu meelest see näitab, et ta hoolib minust. Ja mul on ka poiss-sõber ning nad teavad teineteise kohta. Mulle ei piisa ühest, sest mul on suur tähelepanuvajadus. Kui väike olin, siis ema-isa tegelesid mu nooremate õdede-vendadega, aga mitte minuga. See tähelepanu vajav laps jääb alati mu sisse,“ mõtiskleb ta täiskasvanulikult.
„Ma olen ennast lõikunud ka. Miks seda tehakse? Et tunda, kas sa oled elus või mitte. Mõned lõiguvad paanikahoogude ajal, et ennast rahustada. Lõikumine tekitab sõltuvust, mina tegelesin sellega kolm aastat. Proovisin kunagi ka korduvalt enesetappu, aga iga kord see ebaõnnestus. Kuni ükskord nägin oma kaitseinglit ja otsustasin, et enam ei proovi. Mu parim sõber, üks tüdruk siit lastekodust, hoiab mind elus, ja mina hoian teda. Talvel tahtis ta paekaldalt alla hüpata, aga jooksin sinna ja rääkisin ta sellest välja. Kuidas ma teadsin, kuhu minna? Sest ta saatis mulle enne sõnumi. Nüüd tean kõiki kohti, kuhu ta võib minna, ja olen alati valmis temaga rääkima,“ meenutab Chris traumaatilist kogemust.
„Üks mu sõber, ka tüdruk, tappis end paar aastat tagasi öösel ära ja ma tundsin samal ajal külmavärinaid. Hiljem sain teada, mis oli juhtunud, SMSi teel. Olin siis 12aastane ja sellest ajast saati ei saa ma enam öösiti hästi magada. Pärast seda proovingi kõiki enesetapjaid takistada.“
Lastekodus pole Chrisi sõnul kõige parem elada, aga siiski enam-vähem. „Mind kuulatakse siin ja proovitakse aidata. Siin on riided, katus, söök ja dušš. Varem elasin vanematega ühes vanas majas ja seal oli väga külm. Talvel toppisime maja pragudesse lund, et oleks natuke soojem.“
Peale videotega kuulsaks saamise on Chrisil veel tulevikuunistusi. Ta tahaks aidata lapsi ja täiskasvanuid, kel on samasugused probleemid kui temal, näiteks depressioon või diabeet. „Kord haiglas õpetasin ema ja isa, kes olid just teada saanud, et nende kolmeaastane laps on diabeetik. Depressioonis sõpru olen aidanud enesetapumõtetest välja. Ma oskan, olen palju psühhiaatriaosakonnas sees olnud.“
Chris tahaks, et tal oleks lemmikloom, näiteks koer, kellega õues jalutada. Oma pere peale pole ta veel mõelnud. „Aga ma arvan, et pigem adopteeriksin tulevikus lapsi, kui teeks neid ise, sest neid, kes vajavad peret, on nii palju,“ unistab ta. „Näiteks mina siin!“ hüüab järsku tuppa ilmunud õde Sanna.
Tekst: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet
Illustratsioon: Kristel Karp
Lugu ilmus ajakirja Pere ja Kodu novembrinumbris 2022.
* Perevanema ja kõikide laste nimed on loos muudetud.
Need lapsed ootavad oma kodu
Praegu kasvab Eestis ligi 800 last pere- ja asenduskodudes (lastekodudes). Kõik need lapsed pole valmis perre minema. Paljud neist aga unistavad hoolivast ja armastavast perest, „päris vanematest“, nagu nad ise ütlevad. Kui kasuvanemluse teema sind puudutab, uuri lisa hoolduspere.ee.
Õigeaegne märkamine võib päästa kellegi elu
On oluline, et märkame lapsi enda ümber ning aitame neid, kes tuge ja abi vajavad. Tea, et parem on söakalt reageerida kui üldse mitte välja teha, sest õigeaegne märkamine võib päästa kellegi elu. Kui näed tänaval, poes, lasteaias, koolis või mujal last, kes tundub vajavat abi, siis helista lasteabi telefonile 116 111 või võta ühendust kohaliku omavalitsusega.
Jään lastega mõneks ajaks üksi, sest Marial on vaja poes käia.
Chris (14)
Vaatan Chrisi, kes istub mu vastas köögilaua taga, ja mõtlen, kuidas vestlust alustada. Otsa ta mulle pikalt ei vaata, ainult vilksamisi, aga ära ka ei lähe. Kuna meil mõlemal on lühikesed juuksed, räägime hakatuseks soengutest. Chris ütleb, et klassiõed võtsid ta siilipea hästi vastu, ainult poistele polevat see meeldinud.
Chris on sündinud tüdrukuna, aga end juba aastaid poisina tundnud. Tal on pruunid silmad ja ülilühikesed juuksed. „Esimest korda lasin oma pea kiilaks ajada, kui olin viie-kuueaastane,“ räägib Chris, kes valis selle nime endale paar aastat tagasi, kui ta õe ja venna ees „kapist välja tuli“. Uue nime ja identiteediga harjumine polevat koolis kõigile lihtne olnud, aga sõbrad võtsid ta omaks ka Chrisina ja perevanem Mariagi kutsub teda uue nimega. Lähedaste toetus on tähtis!
Chris pidi pärast perest eraldamist mitu kuud psühhiaatriahaiglas veetma ja seetõttu klassi kordama jääma. Lapse hing oli nii katki. „Lisaks on mul diabeet,“ näitab ta mulle aparaati, mis aitab vere suhkrusisaldust mõõta.
Ma ei söanda Chrisilt ta mineviku kohta küsida, sest tean: kõik lapsed siin kannavad rasket „seljakotti“ – traumat, mis alles haavana armistub. Otsustan, et kui ta tahab sellest rääkida, räägib ise, ma ei uuri midagi.
Räägime hoopis unistustest. Chris elavneb ja teatab, et tahaks võita lotoga viis miljonit, siis koliks ta kohe lastekodust välja ja ostaks korteri. „Ma saaks vabalt ise hakkama, oskan pesu pesta ja süüa teha,“ räägib ta ja sööb isukalt omavalmistatud makarone hakklihaga. Vend Tim, kes meiega vahepeal liitunud on, arvab, et osa raha võiks ka vanematele anda, sest neil on majanduslikud probleemid. „Mõnikord polnud meil kodus isegi nii palju raha, et süüa osta,“ mäletab Tim. Kuulen, et õed-vennad suhtlevad aeg-ajalt vanematega telefoni teel, kuid vaatamas pole ema-isa neid siin kordagi käinud.
Chrisi makaronid on otsa saanud ja ta kaob oma tuppa. Ka minu kaasatoodud puuviljad kaovad laualt välgukiirusel laste kõhtu. Kõik kommid loevad nad aga hoolikalt üle ja arvutavad välja, mitu peaks Mariale jätma, et asi aus oleks. Mariale jääb kolm kommi.
Tim (12)
Kööki jäänud Tim räägib, et Maria on ta lemmik, sest Mariat võib usaldada. „Ma testin inimesi, räägin uuele tuttavale algul väikse vale ja vaatan, kas ta lobiseb välja. Kui ei lobise, siis võib usaldada,“ selgitab Tim.
Robert (13)
Uks läheb lahti ja külla tuleb naabermaja Robert, kes on 13aastane. „Väga vana,“ nagu ta ise lisab. Tal on dressipluusi kapuuts silmini, aga ühel hetkel lükkab ta selle peast ja istub laua äärde „koosolekule“, nagu ta ise ütleb. Tuleb välja, et Robertil on siin lastekodus kaksikõde Reelika, kellega koos pidi ta hooldusperre minema. Üks paar käis neid vaatamas, aga siis need inimesed loobusid – miks, ei tea.
Sanna (9)
Sanna tuli lastekodusse koos Chrisi ja Timiga aasta tagasi ning käib praegu 2. klassis. „Ise käin bussiga,“ on ta uhke. „Koolis läheb mul hästi, aga natuke halb olen eesti keeles ja matemaatikas. Lemmik on kehaline. Mõnikord mind narritakse koolis – juuste pärast,“ vuristab Sanna, kellel on ilus bob-soeng.
Poest tagasi jõudnud Maria selgitab, et lapsi lastekodu tausta pärast ei narrita, seda teised koolis tihti ei teagi. Põhjus on ikka narrijas endas. Kord pärast arenguvestlust, kui õpetaja oli ühest juhtumist kuulnud, rääkis ta narrijaga. Kui Maria ja Sanna siis bussipeatuses istusid, sõitis see poiss rattaga mööda ja hüüdis: „Vabandust!“
Sanna tunnistab, et tahaks koos Timi ja Chrisiga päris peres elada. „Üks laps võiks seal peres veel olla peale meie kolme, aga rohkem ma ei taha, siis oleks liiga palju lärmi. Meil siin on mõnikord liiga palju lärmi.“
Koolist vabal ajal meeldib Sannale olla sõpradega. „Algul polnud mul siin väljaspool lastekodu sõpru, aga pärast üht sünnipäeva, kuhu mind kutsuti, hakkasin sõpru leidma. Ja oma toas meeldib mulle mängida. Praegu just mängisin legonukkudega kuningannat ja vaeseid inimesi.“ Tulevikus tahab Sanna õppida arstiks, et „inimesi ja loomi päästa“.
Rainer (18)
Rainer ei taha minuga üldse suhelda ega võta vastu ka kingitust, akupanka. Ma peale ka ei käi. Ta võtab köögikapist süüa ja kaob tagasi oma tuppa. Temal seisab ees iseseisvasse ellu astumine.
Oskar (16)
Oskarit näen vilksamisi koos ühe sama vana tüdrukuga terrassile minemas, kust hakkab varsti grillimise lõhna tuppa tulema. Oskaril on oma girlfriend, kes pole lastekodus üles kasvanud, vaid kodulaps, nagu siin öeldakse.
Oliver (14)
Oliver on elanud eri lastekodudes kümme aastat, neljandast eluaastast peale. „Mul on nii palju õdesid ja vendi, et ma isegi ei tea täpselt, kui palju. Osa neist elab siinsamas lastekodus,“ räägib ta. Lähedane suhe oli tal oma 15aastase õega, kes aga saadeti „Tapa erikooli, sest ta ei osanud käituda“. Tuleb välja, et õde käis poodi röövimas ja tal on ATH ehk aktiivsus-tähelepanuhäire.
Koolis käib Oliver teises linna otsas, sinna minek võtab aega ja kevadel eelistas poiss nii mõnelgi hommikul hoopis magada. Hinded läksid lappama ja Oliver jäi klassi kordama. „Ta on tegelikult tark poiss, varem olid tal õppetükid alati korras,“ ütleb Maria. Õpetajad küll pakkusid võimalust hinded kahe nädalaga ära parandada, aga Oliver arvas, et see ei ole reaalne. Suvel käis ta kahes kohas tööl – malevas ja ehitusel koristamas.
Oliveril on ka tulevikuunistus, nimelt tahab ta kokaks õppida ja suurena pitsarestorani avada. „Mu lemmiksöök on suitsukanakuubikute ja juustuga pitsa,“ räägib poiss, kes oskab seda ise valmistada. Oliveril on neli kokaraamatut ja nende järgi ta süüa teebki.
„Mu isa suri neli aastat tagasi igasugu haigustesse,“ räägib poiss ning täpsustab, et tegelikult isa jõi ja suitsetas palju. Emaga suhtleb Oliver hea meelega, nad helistavad ja kohtuvad. „Mulle meeldiks emaga koos elada, aga ta maksab siiani isa võlgu kinni ja kahjuks pole see võimalik.“
Pereema Maria
Maria on lõpetanud oma asjatoimetused ja jään temaga kahekesi köögilaua taha teed jooma. Selgub, et ta on hariduselt psühholoog, kellest nüüd on saamas ka mänguterapeut. Ta on lastekodus perevanemana tööl 5–10 päeva järjest. Maria tööpäev algab kell 5.30, mil ta tõuseb, teeb hommikusöögi ja hakkab lapsi kooli poole ajama.
„Praegune pere on mul keeruline,“ ohkab ta. „Keeruliseks teeb pere see, kui lapsed ennast lõiguvad, joovad, suitsetavad või ei tule ööseks koju. Näiteks võtavad telgi ja on metsas, teevad lõket. Või on vanades lagunenud majades. Mida ma siis teen? Kui laps kell 10 õhtul kodus pole, helistan politseisse,“ räägib Maria ja tõdeb, et raske on, kui öösel magada ei saa, sest laps on ära jooksnud. „Näiteks ühel ööl pool aastat tagasi magasin rahulikult oma lillelises pidžaamas, kui järsku, prõmm-prõmm, koputab uksele politsei: „Tõime teile lapse tagasi!“ Ja paar tundi hiljem toodi järgmine laps. Panin siis lapsed magama, aga endal enam und ei tulnud.“
Maria meenutab oma esimest peret lastekodus. „Toona mõeldi, kas võtta perre puudega lapsi, ja võetigi kaks vaimupuudega tüdrukut. Pluss hüperaktiivne laps. Pluss narkosõltuvuses laps. Õnneks sain ettevalmistuseks väga hea koolituse, millest oli palju abi.“
Lastekodu küla- ja peresüsteem koos teraapiakeskusega ongi selle elanikele toeks. „Suurem osa siin kasvanud lastest on hiljem edukad. Ühest on isegi koolidirektor saanud! Kunagi öeldi meile, et hea, kui saame aidata 1% siinsetest lastest, aga mina tunnen, et me aitame 99%,“ on Maria optimistlik.
Laste toimetulek hilisemas elus sõltub Maria hinnangul sellest, mis vanuses nad perest eraldada – mida varem, seda parem, on ta kindel. Aga on ka erandeid. „Üks narkosõltuvuses tüdruk tuli meile 16aastaselt, aga sai oma sõltuvusest siin vabaks ja praegu on ta kahe lapse ema ning töötab lastehaiglas. Ütleb, et ta lapsepõlve parimad aastad olid siin, meie juures.“
Marial endal on kaks last – üks ta enda sünnitatud, teine kolis ta juurde lastekodust. Naise enda lapsel on sünnitrauma tõttu füüsiline puue. Kui laps oli kolmene, tuli Maria koos pojaga lastekodusse kasvatajaks. Ühel päeval poega vannitades märkas ta, et tolle selg on sinikaid täis – lastekodulapsed olid talle peksa andnud! „Olin endast väljas ja valmis töölt lahkuma, nutsin. Aga siis vestlesin ühe meie peres kasvava tüdrukuga, kes heitis mulle ette, et „mis teil viga, saate siin tasuta elada“. Küsisin: „Kas sa arvad, et poeg ütleb mulle kunagi selle eest aitäh?“ Tüdruk vakatas ja puhkes nutma. Sellest hetkest peale ei puutunud keegi juuksekarvagi mu poja peas,“ meenutab Maria, kelle laps on nüüdseks 26aastane ja oma elu peal.
Maria kodus elab aga siiani lastekodust pärit vaimupuudega tüdruk, kes on praegu 30aastane. „Tal on raske ise rahaasjadega hakkama saada ja ta ei mõista, millal tehakse nalja või räägitakse tõtt, ent ta tuleb ilusti üksi kodus toime. Ta on suutnud aastaid järjest tööl käia ja jumaldab seltskonnatantsu,“ kirjeldab naine.
„Lastekodulapsed kutsuvad mind Mariaks. Nad tahaks kutsuda mind emaks, neile meeldib selle sõna kõla, sest nad igatsevad oma emasid, aga mina ei ole nende ema, ma töötan siin,“ võtab ta oma jutu kokku.
Teine kohtumine Chrisiga
Külastan ühel päeval veel kord lastekodu, sest mul on tunne, et Chrisil jäi midagi olulist rääkimata. Seekord on lihtsam. Istume kahekesi tema toas, mis on sassis nagu mu oma lapse tuba, kui ta sama vana oli.
Räägime vabast ajast. Tuleb välja, et Chrisile meeldib teha mänguvideoid, kust on näha, kuidas ta näiteks Minecrafti või Fortnite’i mängib. „Laadin need Youtube’i või Twitchi üles, tahan kuulsaks saada.“
Tuleb välja, et sel nädalal pole Chris koolis käinud, sest teda kiusatakse seal. „Minust räägitakse halba või postitatakse minust ilma loata videoid internetti. Seda kõike teeb üks poiss, kes on korralikust perest. Ta levitab koolis jutte, et ma suitsetan, joon ja teen narksi. Mind kutsutaksegi kooli peal narkariks.“
Kuigi kool kuulub KiVa ehk kiusamisvabade koolide programmi, pole Chrisi meelest sellest abi, sest kui jõutaksegi kiusajaga kokkuleppele, siis õige pea muudab too meelt. „Ütlesin talle, et kui ta mind veel kord kiusab, lähen talle kallale. Ma olen teda juba hoiatanud, ta teab,“ räägib Chris ning ta pilk tumeneb. „Tean, et vägivalla vastu vägivald ei aita, aga see on viimane asi, mida ma veel proovinud pole, et ta mind ometi rahule jätaks.“ Tuleb välja, et kui Chris uude kooli läks, oli kiusajaid rohkem, aga nüüd, aasta hiljem on alles jäänud see üks.
„Mul on vihaprobleem ja tean, kust see tuleb – vanematelt. Kiusamine käivitab selle. Mu väikevend teab, milliseks võin muutuda: ma kägistasin Timi kunagi peaaegu surnuks, aga õnneks tuli isa vahele. Mu isa oli ka vägivaldne, ta võis kallale tulla ja lüüa. Emaga oli sama lugu, kuid tema pigem karjus.“
Chris tunnistab, et on suutnud oma viha terve õppeaasta kontrolli all hoida, aga kiusamise tõttu läks see jälle kontrolli alt välja ja ta viskas seda poissi tooliga. „Ma ei saa koolis üldse õppida, joonistan tunni ajal vihikuid täis, et ennast rahustada. Või panen kõrvaklapid pähe ja kuulan muusikat. Vene keele tunnis õpin kõrvaklappidest hoopis hispaania keelt, sest mulle meeldib see rohkem, on romantilisem.“
Klassi tüdrukutega saab ta hästi läbi. „Koos me aega ei veeda, aga suhtleme telefonis, meil on oma Snapchati grupp. Sõpru mul on, lisaks koolikaaslastele suhtlen lastekodulastega ja psühhiaatriahaiglas kohatud lastega,“ kirjeldab ta.
„Mind on alati koolis kiusatud ja ma põen depressiooni, olen olnud mitu korda endale ohtlik. Kunagi arvasin, et suits ja alkohol aitavad depressiooni vastu, aga nüüd tean, et see pole nii. Mulle tundub, et alkohol aitab vihaprobleemide vastu ja suits stressi vastu, kuid depressiooni nad ei ravi,“ jagab Chris kogemusi. Ta tunnistab, et palju ta ei joo. „Koos sõpradega paar-kolm lonksu viina või rummi. Kui ma 10aastaselt sellega alustasin, tegin kümme suitsu päevas ja jõin ükskord ära kolm pudelit õlut, mis ma vanemate tagant rotti panin.“
Kooli Chris vahetada ei taha, sest tal on seal tüdruksõber. „Kui keegi mind kiusab, siis mu tüdruk läheb talle kallale, ja minu meelest see näitab, et ta hoolib minust. Ja mul on ka poiss-sõber ning nad teavad teineteise kohta. Mulle ei piisa ühest, sest mul on suur tähelepanuvajadus. Kui väike olin, siis ema-isa tegelesid mu nooremate õdede-vendadega, aga mitte minuga. See tähelepanu vajav laps jääb alati mu sisse,“ mõtiskleb ta täiskasvanulikult.
„Ma olen ennast lõikunud ka. Miks seda tehakse? Et tunda, kas sa oled elus või mitte. Mõned lõiguvad paanikahoogude ajal, et ennast rahustada. Lõikumine tekitab sõltuvust, mina tegelesin sellega kolm aastat. Proovisin kunagi ka korduvalt enesetappu, aga iga kord see ebaõnnestus. Kuni ükskord nägin oma kaitseinglit ja otsustasin, et enam ei proovi. Mu parim sõber, üks tüdruk siit lastekodust, hoiab mind elus, ja mina hoian teda. Talvel tahtis ta paekaldalt alla hüpata, aga jooksin sinna ja rääkisin ta sellest välja. Kuidas ma teadsin, kuhu minna? Sest ta saatis mulle enne sõnumi. Nüüd tean kõiki kohti, kuhu ta võib minna, ja olen alati valmis temaga rääkima,“ meenutab Chris traumaatilist kogemust.
„Üks mu sõber, ka tüdruk, tappis end paar aastat tagasi öösel ära ja ma tundsin samal ajal külmavärinaid. Hiljem sain teada, mis oli juhtunud, SMSi teel. Olin siis 12aastane ja sellest ajast saati ei saa ma enam öösiti hästi magada. Pärast seda proovingi kõiki enesetapjaid takistada.“
Lastekodus pole Chrisi sõnul kõige parem elada, aga siiski enam-vähem. „Mind kuulatakse siin ja proovitakse aidata. Siin on riided, katus, söök ja dušš. Varem elasin vanematega ühes vanas majas ja seal oli väga külm. Talvel toppisime maja pragudesse lund, et oleks natuke soojem.“
Peale videotega kuulsaks saamise on Chrisil veel tulevikuunistusi. Ta tahaks aidata lapsi ja täiskasvanuid, kel on samasugused probleemid kui temal, näiteks depressioon või diabeet. „Kord haiglas õpetasin ema ja isa, kes olid just teada saanud, et nende kolmeaastane laps on diabeetik. Depressioonis sõpru olen aidanud enesetapumõtetest välja. Ma oskan, olen palju psühhiaatriaosakonnas sees olnud.“
Chris tahaks, et tal oleks lemmikloom, näiteks koer, kellega õues jalutada. Oma pere peale pole ta veel mõelnud. „Aga ma arvan, et pigem adopteeriksin tulevikus lapsi, kui teeks neid ise, sest neid, kes vajavad peret, on nii palju,“ unistab ta. „Näiteks mina siin!“ hüüab järsku tuppa ilmunud õde Sanna.
Tekst: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet
Illustratsioon: Kristel Karp
Lugu ilmus ajakirja Pere ja Kodu novembrinumbris 2022.
* Perevanema ja kõikide laste nimed on loos muudetud.
Need lapsed ootavad oma kodu
Praegu kasvab Eestis ligi 800 last pere- ja asenduskodudes (lastekodudes). Kõik need lapsed pole valmis perre minema. Paljud neist aga unistavad hoolivast ja armastavast perest, „päris vanematest“, nagu nad ise ütlevad. Kui kasuvanemluse teema sind puudutab, uuri lisa hoolduspere.ee.
Õigeaegne märkamine võib päästa kellegi elu
On oluline, et märkame lapsi enda ümber ning aitame neid, kes tuge ja abi vajavad. Tea, et parem on söakalt reageerida kui üldse mitte välja teha, sest õigeaegne märkamine võib päästa kellegi elu. Kui näed tänaval, poes, lasteaias, koolis või mujal last, kes tundub vajavat abi, siis helista lasteabi telefonile 116 111 või võta ühendust kohaliku omavalitsusega.
Lisa kommentaar