Lastepsühhiaater: seitsme aastaga oleme surmasuust päästnud 30 last, kes on iseendale ohtlikud

Anne Daniel-Karlsen on lastearst ning Tartu Maarja kooli asutaja, kellest hiljem, kümme aastat Norras elades sai lastepsühhiaater. Praegu on Anne Eestis tagasi ja tema peamiseks tööks on noorte aitamine Tartus asuvas Pepleri ravikodus, kus on viimase seitsme aasta jooksul päästetud elule tagasi kolmkümmend last vanuses 12–18. Jutt ei käi intellektipuudega lastest, vaid neist, kes võivad olla ohtlikud iseendale. „Eesti on liiga väike, et kaotada veel üks laps, kellel on kustunud lootus, kes on kaotanud usu elusse,“ seisab ravikodu veebilehel.

Ravikodu, mille taolist teist Eestis pole

Anne arvab, et Eesti jääb lastele psühhiaatrilise abi andmisel Euroopa arenenud maadest veel palju maha. „Enne ja pärast haiglat on meil psühhiaatrilise abi osas suhteliselt tühi maa. Meil on küll kinniseid ehk nn KLAT-lasteasutusi, aga see on ühiskonna mõttes juba hiljaks jäänud abi. Avatud, lapse vabal koostöötahtel põhinev ravikodu peaks saama jaole palju varem, sest meie juurde ei saadeta noori kohtuotsusega, nad jõuavad siia tänu kellegi märkamisele – näiteks soovitab meid kooli-, haigla- või lastekaitsetöötaja,“ räägib ta.

Terve Eesti peale on praegu vaid 25 lastepsühhiaatrit, kolmandik neist pensioniealised. Umbes sama palju on meil kliinilisi lastepsühholooge. Abivajajate hulk on aga väga palju suurem. Pepleri ravikodu püüab juba seitse aastat seda tühimikku täita, olles praegu ainuke omataoline – vabal koostööl põhinev­ – Eestis, aga suutes korraga abi pakkuda vaid kuuele noorele. Võrdluseks: Taanis on selliseid ravikodusid 700.

Juba 13 aastat tagasi unistas Anne rajada oma naabermajja, Peedul asuvasse endisesse kirjanike kodusse teinegi laste miljöö- ja ravikeskus. Leidus isegi häid inimesi, kes maja ravikodu rajamiseks ära ostsid. Sellest ajast saati on Anne koputanud kümnetele ustele ja palju kohalikke inimesi enda poole võitnud, aga ikka veel leidub naabrite seas neid, kes ei usalda „selliseid hulle lapsi“ oma vaiksesse ja rahulikku kinnisvaraellu. Ja nii see hädavajaliku ravikodu avamine venib.

Mälu mäletab ainult seda, millega inimene on võimeline hakkama saama

Kümme last neist kolmekümnest, kes Pepleri ravikodus abi said, olid mingil oma elu varasemal ajal seksuaalselt väärkoheldud, aga ainult ühe puhul neist oli see enne Peplerisse jõudmist teada. Kõik need noored olid lastepsühhiaatria osakondades korduvalt ravi saanud, mõnel neist oli diagnoose rohkem kui ühel käel sõrmi. „Kõik sellised diagnoosid on tavaliselt millegi tagajärg, tihti väärkohtlemise, aga tegelikud põhjused ei pruugi haiglas välja tulla, noor ei pruugi seal mäletada ega avaneda,“ räägib Anne ja lisab, et mälu mäletab ainult seda, millega inimene on võimeline hakkama saama.

Trauma ei ole sündmus, vaid haav

„Trauma pole haigus, vaid kogemusreaktsioon. Trauma ei ole see traumaatiline sündmus ise, vaid haav, mis sellest jääb. Näiteks väärkohtlemine ise ei pruugi nii traumeeriv olla kui see, et last ei usuta. Kogemus ei pruugi jätta jälge, aga kui näiteks ema ei usu, siis see jätab. Traumakogemusega inimene on oma kogemusse kinni jäänud. Talle tundub, et tal ei ole teisi valikuvõimalusi,“ selgitab Anne ja näitlikustab: „Pole olemas üksikuid traumasid, trauma on kumuleeruv nagu lumi suusa all – lõpuks võib viimane õhuke kiht suusataja uppi ajada.“

Traumat võib võrrelda ka õõnestatud vundamendiga: „Kui lõpuks on alusmüür väga auklikuks õõnestatud, siis ükskõik, mis sinna peale tuleb – näiteks vanemate lahutusest tekkinud ebakindlus ja ahastus – kukub terve maja kokku.“

Võilillelapsed

„Sama sündmus mõjub eri inimestele erinevalt,“ räägib Anne ja toob näiteks ilusa kujundi: „Nn võilillelapsed tulevad raskest olukorrast läbi, nemad pressivad ennast kas või läbi asfaldi. Siin on määrav see, kas sind on lapsena nähtud inimesena, kas sinuga on arvestatud. Või oled sa kasvanud kogemusega, et „Laps räägib siis, kui kana pissib“. Ma ei räägi kasvatamatusest, näiteks et laps võib kogu aeg täiskasvanute jutule vahele rääkida, vaid sellest, et laps mõistab ühest vanema pilgust, et teda nähakse ja temaga arvestatakse. Laps saab aru, kas seda tehakse armastavalt („Oota, vanemad räägivad praegu.“) või tühistavalt („Ära sega kogu aeg!“). Laps peab saama kogemuse, et ta on igal juhul väärtuslik ja temasse usutakse. See inimene, kes last näeb ja mõistab, võib olla ka vanavanem või naabritädi. Peaasi, et on keegi.“

„Kuula last. Mitte hommikust õhtuni, aga võta see hetk, et laps tajuks – see aeg on talle,“ soovitab psühhiaater.

Kooli- ja lasteaiaõpetajatel eriline roll

„Ma ei ole näinud ühtegi vägivaldset, agressiivset beebit. Erinevad kogemuskihid pannakse lastele peale ümbritsevate täiskasvanute poolt. Muidugi on geneetiliselt õrnema närvikavaga inimesi, aga minu kogemus näitab, et laps ise ei ole kunagi süüdi, tema ei ole seda traumeerivat kogemust tahtnud,“ räägib Anne. „Ükski laps ei ole olemuselt kuri. Igas inimeses on alati terve ja ilus tuum, lihtsalt elu paneb sellele kogemuskihte nõnda peale, et kaotad isegi usu selle ilusa tuuma olemasolusse,“ ütleb Anne.

Kuidas tunda ära lapsele mõjunud ümbritseva elu kahjustav toime? „Kuula last tähelepanelikult. Ükskõik kui õudne see lugu on, julgeb laps rääkida sellest alles siis, kui ta tunneb, et teda tõepoolest kuulatakse. Aga see inimene, kes kuulab, peab olema valmis kuulama ükskõik kui õudset lugu. Kooli- ja lasteaiaõpetajatel on siin eriline roll, sest nemad näevad last iga päev. Ja teine asi – märka muutust. Lapse ängi näeb tema liikumismustrist. Näiteks kui ta on loomu poolest vabalt liikuv, aga siis ühel päeval justkui hangub. Või kui ta hakkab klammerduma, on hirmul, kui lähedane ta juurest lahkub. Või kui ta muutub ärritunuks ja agressiivseks – ka enda suhtes. Väikelapsed võivad kriisis regresseeruda kuni voodi märgamise ja beebilalinani,“ selgitab psühhiaater.

„Kui sulle tundub, et lapsel on mure või stress, võid temaga vestlust alustada nii: „Mulle tundub, et sa oled natuke kurvavõitu. Kas su elus on midagi, mis ei ole nii, nagu sa tahaks?“ Küsi neid küsimusi loomulikult, justkui möödaminnes, aga kuula täie tähelepanuga ja pea meeles, et laps räägib killukesi, mitte kronoloogiliselt.“

Kui õpetajatel-kasvatajatel on kiire

„Olen tõesti kuulnud pedagoogidelt suhtumist, et „Kes olen mina, kuidas saan mina seda kodu muuta?“ Aga iga lastega tegelev inimene saab enda sisse vaadata ja endalt küsida: „Miks ma seda ametit õigupoolest pean? Mis on mind sellesse rolli toonud? Kas ma talun õuduslugude kuulamist lapse suust?“ Ja kui ma ei talu, siis võtan kolleegiga ühendust ja palun temal lapsega rääkida. Aga kui sa tunned, et sa talud, siis oled sina lapse jaoks võtmeisik. See on muidugi paljude jaoks hirmutav – taluda julgust täis hoiakuga seda, mida lapsel on rääkida.“

Mõned laste lood

Esimene lugu: ühele lapsele oli pandud autismidiagnoos. Ükskord, kuuldes kiirabisireeni, tõstis laps pea ja küsis: „Kas mu isa viiakse jälle ära?“ Selgus, et kiirabi oli lapse isa varasemalt korduvalt psühhoosiga haiglasse viinud. Tegu polnud autismiga, laps oli kaks aastat endas suurt valu kandnud.

Teine lugu: laps viidi hüpeaktiivsuse uuringutele, sest ta võis koolis järsku nagu nõelast torgates muutuda agressiivseks. Ema jutust selgus, et poisi isa oli vanglas ja poiss ootas tema vabanemist ning külastas teda aeg-ajalt kinnipidamisasutuses. Ühel hetkel aga märkas ema, et poisi reied olid täis sigaretikonide kustutamise jälgi. Selgus, et isa oli need teinud, kui poiss tal külas käis.

Kolmas lugu: 10-aastasel tüdrukul olid koolis olid hinded korras, aga huviringid last enam ei huvitanud, vaid ta tuli peale kooli kohe ema töö juurde ja muudkui klammerdus ema külge. Lõpuks julges laps mulle tunnistada, et ta nägi ükskord koju tulles ukse vahelt, kuidas isa istus kaksiratsi emal otsas ja tagus ema pead juustest kinni hoides vastu põrandat. Täiskasvanud ei teadnud, et laps nägi.

„Lapsena nähtud või kogetud vägivald, nii vaimne kui ka füüsiline, jätab alati jälje. Agressiooniootus on sama halvav kui agressioon ise. Keegi ei suuda meile nii palju haiget teha kui meie vanemad. Mida noorem on laps, seda suurem on kahjustus tema tervisele, suhetele ja usaldusele – seda kogu eluks,“ võtab Anne need lood kokku.

Piisavalt hea lapsevanem

„Laps on oma olemuselt väga moraalne ja isegi spirituaalne. Kahetine olek ja valskus – näiteks kui pereringis naerdakse halvustavalt kellegi üle, aga väljaspool kodu lipitsetakse sama inimese ees – tekitab lapses tohutut ebakindlust. Või kui ema püüab varjata, mis tundega ta elab.

Mitte kõike ei pea lapsele rääkima, aga kahe äärmuse – kõige rääkimise ja täiesti vait olemise – vahele jääb terve skaala. Ole lapse suhtes aus. Kui laps tajub, et emaga on midagi lahti, pole mõtet talle öelda, et kõik on korras. Me arvame, et laps ei näinud või magas, kui me kaklesime, aga tihti me eksime.“

Eriti just emadel on Anne sõnul enestele võltsootus olla perfektne. „Tuleb olla lihtsalt piisavalt hea! See õpetab last palju rohkem. Kui tahad kasvatada ausat inimest, siis pead seda oma tegudega ette näitama. Alati ei saa olla perfektne. Alati ei saa olla ka armastav ja hooliv. Aga alati saab olla aus,“ ütleb ta.

„Oluline on olla piisavalt hea, mitte perfektne. Püüdlus perfektsuse poole vangistab,“ lisab Anne.

Kuidas selgitada lapsele vanemate tülisid

Ei ole õige öelda lapsele, et teine lapsevanem on halb. Anne soovitab selgitada nii: „Meil on praegu keeruline leida üksteisemõistmist. Me ei oska teisiti ja sageli viib see meid tülini. See ei ole sinu süü ja me otsime abi.“

Selline selgitamine on väga oluline, sest lapse esmane reaktsioon on ju alati: „Kas see on minu süü? Kas ma pean olema veel parem laps, veel vaiksem?“

Me oskame hoolitseda ja armastada nii, nagu meie eest on hoolitsetud ja meid armastatud

„Kaasapärandatud valu ei jaksa inimene igavesti endas hoida, ka väärkohtlemise traumakogemust. Lapsena ei pruugi sa arugi saada, et sind väärkoheldi, aga nähes ühel hetkel teistsugust elu, hakkad sa seda oma eluga võrdlema, ja siis tekib kohutav viha. Sa võid hakata ennast lõikuma, vigastama, sest see on sinu viis oma elu ise valitseda. Kaob usk usaldusliku suhte võimalikkusse. Inimesele tundub ebaõiglane, et ta on sellisesse perre sündinud, et teda pole kaitstud ja sealt päästetud. Ja siis tekib tunne, et „ma maksan kätte, maksan kogu maailmale selle ebaõigluse eest kätte“. Aga tegelikult hävitab ta iseennast,“ selgitab psühhiaater.

„Või olles ise lapsena midagi halba kogenud, teed teadlikult kõik risti vastupidi – et sinu lapsel oleks hea. Aga kui laps ei taha seda sinu head? Laps ei pruugi ju teada ega mõista, mis tähendusega see hea emale või isale on. Nii muudad sa lapse oma loo vangiks, mõistmata, miks ta ei taha head vastu võtta. Aga laps tunneb, et teda ei nähta. Tegelikult vanem plaasterdab lapsele „head tehes“ iseenda haavu,“ kirjeldab Anne n-ö vastandväravat.

Eesti lastekodudes ootab endale uut perekonda 800 last. Seda on kordades rohkem kui peresid, kes oleksid nõus mõne lapse hoolduspereks hakkama. Eestis eraldatakse aastas perest ca 250 last. Mida vajab traumakogemusega laps?

„Need lapsed vajavad sügavat heaolutunnet, välist korda ja tingimusteta hoolitsust – nii, nagu beebi eest hoolitsetakse. Sellist last tuleb kaitsta nii ühiskonna kui ka tema enda eest, parajal määral toetada ja tema päevad peaksid olema struktureeritud, sest see annab turvatunde. Noor peaks olema sotsiaalselt teistega seotud, samuti vajab ta tunnustust sellisena, nagu ta on,“ soovitab Anne ja nendib, et see kõik võib olla päris keeruline.

„Neil lastel on tihti kiindumussuhte häire,“ lisab Anne. „See on olukord, kus laps (või hilisemas elus ka täiskasvanu) igatseb, kardab ja vihkab kõige rohkem lähisuhet – seda kõike üheaegselt. Sest tal on sellega negatiivne kogemus. Selline häire tekib, kui laps ei ole esimese kolme eluaasta jooksul tervet kiindumussuhet kogenud, näiteks on olnud palju ambivalentsust, kus vahelduvad kiiresti väga suur hoolitsus ja seejärel ükskõiksus, külmus suhtes. Või kui ema on olnud depressioonis ja ta puudutus mähet vahetades ei ole olnud märkav, lapsele suunatud, vaid lihtsalt „mehhaaniliselt tegutsemine“. Sellisel juhul laps küll igatseb teistsugust puudutust, aga samas ka kardab, et kui see puudutus tuleb, siis see järgmine hetk kohe ka kaob. Elu õpetab talle, et õnnele järgneb kaotusvalu ja tõrjumine.“

„Mida rohkem on laps kahjustatud, seda suurem on tal hirm, et ilus hetk saab kohe otsa. Parem on vältida neid tundeid, järeldab ta. Selline laps tahab, et tema käes oleks kontroll ja paneb su armastuse proovile, et testida: „Kas sa nüüd jätad mu maha?““

„Sünniperest eraldatud laps vajab uut ja armastavat perekonda, aga hoolduspere vanem peaks teadma, et see laps, kes meie juurde kolis, igatseb, kardab ja vihkab kõige rohkem suhet minuga. Ja ma pean seda taluma, ma ei saa olla perfektne. Ma ei saa süüdistada oma läbikukkumises last, aga ma saan piire panna,“ soovitab Anne, kelle sõnul on vale rääkida lapsele sellist juttu: „Mina olen kõik teinud, et sul oleks ilus kodu, mina andsin sulle elus uue võimaluse.“ See tundub lapsele süüdistusena, mille all tõmbub laps umbusklikult lukku või provotseerivalt agressiivseks.

Laps ei ole vanema unistuste vang, vaid iseseisev isiksus

„Iga inimese kõige suurem ülesanne elus on saada sisemiselt vabaks. See ei tähenda anarhiat, vaid vabana tehtud otsuseid. Ühel inimesel ei ole õigust teise üle. Täiskasvanu eelis on vaid see, et ta on pisut kauem elanud siin ilmas ja ta saab läbi oma kogemuse aidata lapsel teha paremaid valikuid,“ selgitab Anne.

Psühhiaater soovitab enne kasuvanemaks hakkamist endalt küsida: „Miks ma üldse seda tahan? Mis on see, mis on mind seda otsust tegema pannud? Kas tahan kellelegi teisele või endale näidata, et tulen toime? Või tahan anda oma osa sellesse, et keegi leiaks oma vabaduse ja oma tee – sellise, nagu temale on õige?“

Kas iga lapsega on lootust?

„Jah, nii kaua, kuni on elu,“ vastab mõtlikult Anne, kes sai hiljuti, oma 60. sünnipäeva hommikul ühe oma endise patsiendi, lapsena väärkoheldud neiu emalt sõnumi, et noor naine oli siiski omal soovil elust lahkunud. „Otsuse teeb ikkagi iga inimene ise, ja kui ta otsustab lahkuda, siis teised peavad sellega elama. Aga vaatamata kõigele on mul ikka lootus, et saan olla õigel hetkel inimese kõrval, et aidata uue, võimaliku lahenduse ilmumisele kaasa. Tihti on see võimalik,“ ei kaota Anne usku paranemise võimalikkusse. „Samm sammu haaval liigume koos edasi ja sel teel tuleb ette nii läbikukkumis- kui ka õnnestumishetki. Tuleb lihtsalt veidi veel vastu pidada.“

Miks on tihti nii, et me ei tunne ka täiskasvanuna vägivalda ära?

„Vägivaldsest perest pärit inimesed ei tunne vägivaldset suhet hilisemas elus enam ära, armastavast perest pärit inimesed ei tunne seda veel ära,“ selgitab Anne.

Kuidas saada aru, et oleme teinud piisavalt?

„Nagu varem ütlesin, siis iga inimese eluülesanne on jõuda isikliku vabaduseni. Sellise isikliku vabaduseni, millega saan leida oma tee selles elus ja selle jõuga anda tagasi oma panuse ühiskonda. Et tekiks olukord, kus igas üksikisikus peegeldub kogu ühiskond ja selles ühiskonnas elab üksikhinge jõud. Kui saame noort veidikenegi sinnapoole aidata, oleme teinud piisavalt. Ja aidanud tal uskuda, et ta ei ole üksi. Suurim eesmärk on aidata luua usaldus, enesekindlus, rahu. Leida oma ülesanne ja koht selles elus,“ vastab Anne. „Oma tee leidmine on aga seotud valuga ja entusiasmiga. Muidugi ei tohi unustada huumorit – hea terapeut naerab palju, olemata seejuures irooniline.“

Intervjueeris: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet

Toimetas: Grete Sutrop, Pere ja Kodu

Lugu ilmus 25. mail 2022 veebiajakirjas Pere ja Kodu.

Anne Daniel Karlseni filmisoovitused kasuvanemlusest mõtlejatele:

Südamlik ja kaasahaarav filmi „Heades kätes“ (Prantsusmaa, 2018), mille peategelaseks on beebi, kelle teekonda jälgitakse alates tema sünnist kuni headesse kätesse jõudmiseni. „Heades kätes“ on saadaval Telia TV-s. Vaata filmi treilerit:

„Angry Man“ („Sinna mann“, Norra, 2009) – esteetiliselt ilus ja mõjuv 20-minutiline animatsioon koledatest asjadest, saladustest, mis ei peaks olema saladused, perevägivallast.

Raamatusoovitused samal teemal:

„Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest”. Autor: Juhani Pütsepp. Õpetlik lugu, mis julgustab lapsi oma muredest rääkima ja annab lootust, et olemas on head lahendused.

„Sinihabeme pruudid“. Vägivaldses suhtes elanud naiste lood. Raamatu on välja andnud Tähtvere Avatud Naistekeskus.

„Tüdrukute raamat“. Autorid: Nina Brochmann & Ellen Støkken Dahl. Murdeea teejuht.

Vaata ka Pepleri ravikodu veebilehte.

Kui kasuvanemluse teema sind puudutab, kui tunned, et soovid anda oma osa sellesse, et üks laps leiaks oma vabaduse ja oma tee – sellise, nagu temale on õige, uuri lisa veebist www.hoolduspere.ee ning võta julgelt ühendust ja jaga oma mõtteid sotsiaalkindlustusameti spetsialistiga helistades telefonil 655 1666 või kirjutades aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee.