Marju Lauristin: Eesti poliitikas valitseb jalgpallimentaliteet

Intervjuu sotsiaalteadlase ja poliitiku, endise sotsiaalministri ja Riigikogu liikme, Eesti iseseisvuse ühe taastaja, emeriitprofessor Marju Lauristiniga.

Riigikokku jõudis 1992. aastal 13 naist. Praegu on naisi Riigikogus pisut enam kui kaks korda rohkem. Samas kandideeris toona naisi vähem, kokku 88. Kevadistel Riigikogu valimistel on nimekirjades aga juba 353 naist. Igatahes 1992. aastal oli meie parlament hästi maskuliinne ja seda traditsiooni oleme „kenasti“ hoidnud. Miks see nii on?

Neid aegu on raske võrrelda. Nõukogude ajal meil ju poliitikat ei tehtud. Nõukogude Liidu taustaga inimeste jaoks oli poliitika võõras ja partei mõiste kahtlane, kuna seostus mälestustega komparteist.

1990ndate alguses tuldi poliitikasse läbi liikumiste, millest alles hiljem tekkisid parteid ehk erakonnad. Need olid protestiliikumised ja seal oli tegelikult naisi palju, aga need naised ei olnud hiljem erakondades.

Esimestesse erakondadesse tulid need, kes olid vastupanupoliitikas. Seal ei olnud palju naisi. Esimene valitsus oli meil noorte aktiivsete meeste valitsus ja poliitika vastas mehelikele väärtustele.

Naised tulevad poliitikasse siis, kui nad näevad konkreetset sihti. Näiteks kui nad tahavad midagi sotsiaalses vallas ära teha. Naiste jaoks ei ole see võimu või võidu teema.

Aga naised kahtlevad, sest paljud ilusad soovid täituvad poliitika kaudu väga aeglaselt või viisil, mis neile ei sobi ja siis on pettumus kerge tekkima. Vaadake Maire Aunastet – ta tegeles ajakirjanikuna paljude probleemidega, aga Riigikogu töötab teisiti kui televisoon! Poliitika köögipoole omapära on see, et ta ei paku kiiret rõõmu tehtust.

Meeste jaoks on võim ja võit tähtsamad. See on nende psühholoogiline, looduse poolt kaasa antud eripära. Meeste jaoks on see justkui sportlik võistlus selle nimel, kes rohkem punkte saab.

Naisi on poliitikas vähem ka seetõttu, et avalikult peksa saamine on naise jaoks – kui ta just Anu Saagim ei ole - raskemini talutav.

Mina pole kunagi arvanud, et see on tähtis, et olen naisena poliitikas. See vihastab mind. Ma pole kunagi esindanud poliitikas naisi! Sama hästi võiks küsida, miks on poliitikas vähe teadlasi. Või miks on teaduses vähe naisi.

Kas teie olete avalikult peksa saanud?

Jah, sõnadega kogu aeg. Sellega olen ma harjunud, ei tee välja. Ma teadsin, mille peale ma välja lähen. Toona ei tulnud me välja ju Delfi kommentaatorite, vaid palju suurema jõu vastu. Praegu poliitikas sellist riski pole, risk on isiklik.

1992. aastal vaesus lokkas, majandus kukkus, säästud kadusid inimestel, eriti pensionäridel. Millised naised toona poliitikasse läksid?

Me kõik tulime poliitikasse entusiasmist ja keegi ei olnud varem olnud ega kavatsenud saada elukutseliseks poliitikuks. Keegi meist polnud varem ka juhtival kohal olnud. Mina olin õppejõud. Lagle Parek oli tuntud vabadusvõitleja, kes oli istunud vangis – julge, sihikindel, erakordselt aus inimene.

Valusad teemad, kõige vastuolulisemad ja väheglamuursed rollid anti naistele. Reformiminister Liia Hänni tegeles erastamisega, mina sotsiaalministrina vaesusega ning Lagle Parek siseministrina miilitsast politsei tegemisega.

Õhkkond oli siis teistsugune. Meie valitsus oli tol ajal nö projektivalitsus. Lühikese ajaga – kahe ja poole aastaga – pidime kogu Eesti ümber ehitama! See oli tavatu ülesanne – ehitada laev ümber tormisel merel. Ja seda me tegime. Need mured, mis täna tunduvad suured, olid siis teisejärgulised. Meie mure oli, et laev ei upuks, et ta sõidaks õige lipu all ja võimalikult kiiresti tormiselt merelt turvalisemasse kohta. Valitsus töötas meeskonna vaimus ja see tekitas suurt rahuldust. Erakondade vahelist hõõrumist ei olnud.

Millised inimesed võiks minna poliitikasse?

Poliitikat võiks võtta kui projekti, et midagi ära teha. Mitte kui redeli tippu ronimist, igavest ametit. Mulle on täiesti vastuvõetamatu, kui poliitikas nähakse vaid võimu. Võimu on vaja vaid otsustamiseks.

Kuidas see poliitikasse minemine tänapäeval käib?

Ei mina ei tea. Igatahes glamuuri peale pole mõtet minna.

Kui tahad midagi ära teha, alusta oma töökohast. Kui sa töökohal oled lammas, jääd lambaks ka Riigikogus. Sama on muidugi ka oinaga.

Õige on minna siis, kui sul on oma missioon, kui tahad midagi ära teha. Näiteks Viktoria Ladõnskaja-Kubits, minu õpilane, alustas maailmaparandamist ajakirjanikuna, tõstatades hooldekogude probleemi. Aga ta tundis, et ajakirjanikuna on tal vähem mõju kui seadusandjana. Samuti oli tal Lasnamäe tüdrukuna hingel eesti-vene teema. Ta arvas, et Isamaa käes on võti, millega neid probleeme lahendada, ja nii ta poliitikasse tuligi. Tubli tüdruk!

Keda te veel naispoliitikutest imetlete?

Neid on igas erakonnas. Helmen Kütti kiidan. Ta oli tubli juba enne Riigikokku jõudmist kogu Viljandi hoolekande korraldajana. Juba seal saavutas ta lugupidamise. Riigikogus ja valitsuses on ta sama tubli.

Vaatan huviga, mis saab Kristina Kallasest, kes tegeleb lõimumise probleemiga - kuidas teadlasest saab poliitik, sest need on vastandlikud rollid. Ta on olnud teaduses hea liider, teda ei rahuldanud, kuidas otsuseid tehti ja ta tahab ise otsustada. Mul on temasse usku.

Naised on poliitikas head siis, kui neil on konkreetne asi ajada. Nii teadlane kui ajakirjanik peavad olema erapooletud, aga poliitik peab mingeid huve kaitsma.

Väga huvitav on meie president Kersti Kaljulaid, kes sattus poliitikasse pooljuhuslikult majandusinimesena. Jälgisin huviga, kuidas arukast ja toimekast, aga mitte poliitilise temperamendiga inimesest kasvas poliitik. Kui võrrelda teda meie eelmiste meespresidentidega, siis on selge erinevus. Eelmised on kõrgel olekut ja positsiooni nautinud. Meie naispresident on olnud meelega tagasihoidlik ja silmapaistmatu, aga tegutsenud väga arukalt. Ma pole märganud tema juures isikliku poliitilise ego rahuldamise soovi.

Ma ei peaks ennast feministiks. Mulle sugugi ei meeldi see, et naised peavad ka võimu saama. Mul oli Saksamaal 1988. aastal õõvastav kogemus – koosolek, kus laval rippus suur loosung „Macht für Frauen!“ (tõlk.“Võim naistele!“). Mina ei taha võimu meestele ega naistele, mina tahan võimu inimestele!

Mida feminism teie jaoks tähendab?

Naisõigusluse ideoloogia, mida seotakse liialt võimuga. Ma pean seda lähenemist liialt mehelikuks – võitluse ja väravate löömise mentaliteet, mis teeb poliitika minu jaoks ebameeldivaks. 

Kas Eestil on machoprobleem?

Jah. See väljendub selles, et poliitikas on vaja saada võim, võistelda ja võita, aga mitte midagi ära teha. Valitseb jalgpallimentaliteet.

Jalgpall on mäng ja selline lähenemine muudab ka poliitika mänguks, aga poliitika on midagi muud.

Teine macholikkuse tunnus on vägivaldse jõu kasutamise õigustamine. Näiteks see Tarandi jalgadega löömise lugu lugu.

Kolmas tunnus on edukultus, mis on seotud võistluslikkusega. Edu nimel mis tahes vahendite kasutamine.

Aga see machokultuur pole omane ainult meestele. Kui naised, kes tahavad poliitikas edu saavutada, võtavad omaks samad reeglid ja väärtused, siis pole enam vahet, kas poliitikas on mehed või naised.

Mõte on ju, et poliitikas endas oleks rohkem sisu, soovi koos teha ja kokku leppida. Naistest usutakse ja loodetakse, et nad on rohkem üle olema egost, võistluslikkusest ja mängust. See on see, miks tahetaks naisi poliitikasse!

Poliitikasse peaks tooma uue laine, aga naised mängivad praegu ikka veel poiste reeglite järgi. Küll naiselike võtetega, aga ikkagi.

Barbi Pilvre ütleb artiklis „Naised valivad sotse ja mehed EKRE-t. Aga miks?“, et sotside keskmine valija on naine, kes on maailmale avatum, rohkem reisinud, noorem, võibolla ka välismaal elanud. EKRE keskmine valija on pigem väikelinnast pärit vanem mees, kes on vähem maailmas ringi liikunud, oskab vähem võõrkeeli ja seetõttu maailmas toimuv pigem hirmutab teda. Seega, kui üldistada, siis nooremad naised valivad sotse ja vanemad mehed EKRE-t. Samas on EKRE liikmetest suurem osa naised. Mis ikkagi tõmbab naisi EKRE poole?

Miks naised ei vali naisi? See ongi meie machokultuur ja siin olen feministidega ühte meelt. Juhtidena nähakse meil mehi. Isake istub laua otsas ja ütleb, kes millal lusika pudru sisse paneb. See isakese ehk patriarhaalse kultuuri fenomen on meil väga tugev.

Mart Helme, nagu Edgar Savisaargi varem, ekspluateerib seda isakese rolli ja seepärast naised EKREsse lähevadki. Vanemale põlvkonnale on see harjumuspärane, noortel naistel pole sellist isakest vaja. Nii nagu peres, nii ka tööl ja poliitikas. Kui ootad tööl juhilt kõva kätt, siis ootad seda ka poliitikult.

Kui aga vaatame uut põlvkonda, siis neil on hoopis teistmoodi organisatsioonid, pole hierarhilisi rolle, on rohkem koostööd. Seal lähevad mehed natuke naiselikuks, vastandades end tahtlikult traditsioonilisele machokultuurile. Kui see poliitikasse kandub, siis asjad muutuvadki.

Te kandideerite märtsis taas Riigikokku. Tõnu Ints, teie erakonnakaaslane aastast 1990 on öelnud, et poliitikas ja elus üldse on Marju kõige hinnatum oskus kuulata erinevaid seisukohti, leida nende ühisosa ning teha sellelt pinnalt omapoolne mõistlik ettepanek. Milline samm ja kelle poolt vallandaks Eestis taas inimlikkuse ja ühtekuuluvuse voolu?

Tõepoolest, viimast korda toon oma hääled õigesse potti.

Mina ei arva, et meil on nii kange lõhenemine on, ei maksa kõike nii tõsiselt võtta.

Ühiskond muutub. Praegu on kogu lääne ühiskonnas toimumas põlvkonnavahetus. Industriaalse töökorraldusega harjunud põlvkonnad peavad loovutama koha ühiskonnas nö patsiga poistele ja tüdrukutele, kes ajavad asju teistmoodi. Elukutsed ja peresuhted muutuvad, tööturg muutub. Ühiskond on sulanud lahti ja läinud voolama. Kännukuningate jaoks, kes kividest ja kändudest kinni hoiavad, on see traagiline lõhenemine, uue põlvkonna jaoks mitte.

Traagiline on, kui see vana põlvkond otsuseid teeb. Vaadake näiteks Brexitit, kus üle keskea mehed võtsid vastu otsuseid, mis määrasid noorte elu!

EKREga on sama lugu. Nad tahavad hoida elu nii, nagu see alati on olnud, aga elu muutub.

Machokultuur asendub feminiinsema kultuuriga, mehed muutuvad heas mõttes naiselikuks ja naised võivad olla nii naiselikud, kui nad olla tahavad, teesklemata mehelikkust. See ei tähenda matriarhaati, see tähendab suuremat vabameelsust ja see ongi see, millega EKRE toime ei tule.

Politoloog Tõnis Leht on võrrelnud meie viimase kümnekonna aasta poliitikat suure kandilise turvalise Volvoga, kus on palju lapsi sees, kes kõik käratsevad, aga auto sõidab suhteliselt turvaliselt ühes suunas. Viimastel aastatel on sõimlemine ja kisa tagapingil läinud kõvemaks?

Me ei pea istuma auto tagaistmel, ega ootama, kuhu juht meid viib.

Kui inimesed vaidlevad põhimõtete eest, siis see pole käratsemine, see on oma seisukohtade eest seismine. Tõsi, ühiskonna kuulmine on läinud nõrgaks - et keegi sind kuuleks, peabki vist käratsema.

Eesti on praegu, nagu ka aastal 1992, muutumise faasis. Meil on kiire, et saada ajaloopilust läbi. Praegu muutub terve ajastu ja kui me jääme sinna kinni, siis jääme nagu rattasõidus juhtgrupist välja.

Miks te pole kandideerinud presidendiks?

Aga miks ma oleks pidanud?

Intervjueeris: Silja Oja
7. veebruar 2019
Tellija: Eesti Ajaloomuuseum