Moekunstnik Kai Saar 90ndatest: Mood läks hästi kokku sellega, mis meil ühiskonnas toimus

Kai Saar. Foto: ERR

Kai Saar on osalenud rōivamoes üle poole sajandi ja loonud viimase 27 aasta jooksul ainuüksi pidulikke ōhtukleite üle 100.

Kai Saare moekunstniku karjäär algas juba peale Tallinna 21. Keskkooli õmblemise eriala lõpetamist, kui ta läks Tallinna Kergetööstustehnikumi rõivaste modelleerimist ja konstrueerimist õppima ning tegi oma diplomitöö praktika toonases üleliidulises moemekas, Tallinnas Moemajas, kuhu ta ka peale kooli lõpetamist õmbleja ja konstruktorina tööle kutsuti.

Tallinna Moemaja peakonstruktor soovitas noorel Kai Saarel minna Moskvasse moodi õppima. Andekas Kai saigi sisse Nõukogude Liidu prestiižseimasse moekooli, Moskva Tekstiiliinstituuti (praeguse nimega Moskva Disainiakadeemia), mille ta 1977. aastal lõpetas.

Tol ajal õpiti moekunstnikuks 5 aastat ja õppekava oli põhjalik - lisaks joonistamisoskuse, modelleerimise ja konstrueerimise arendamisele õpetati moeloojatele ka antropoloogiat ja plastilist anatoomiat.

Peale õpinguid Moskvas naasis Kai Eestisse ja töötas 20 aastat kunstnikuna Tallinna Moemajas ning õpetas 37 aastat noori moekunstnikke Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) moekunstikateedris.

Tänaseks on Kai Saar juba aastakümneid esindusrõivaid teinud ning esimese moeloojana ka meie esileedisid stiliseerinud.

Ita Ever on öelnud, et iga näitleja peaks oskama laulda, aga millist oskust peaks üks moekunstnik kindlasti valdama?

Moekunstnik peaks kindlasti oskama joonistada – see on praktika, kus silm ja käsi töötavad koos ja kunstnik omandab ruumilise nägemise tunnetuse. Selleks, et saada aru, kuidas 2-mõõtmelisest riidest saab 3-mõõtmeline ese, peab tundma ka inimese kehaehitust.

Selgitage palun tänastele noortele – mis asi oli Tallinna Moemaja?

See oli moetsentrum! Iga liiduvabariigi pealinnas oli oma moemaja, aga Tallinna oma oli üks populaarsemaid, sest me olime natuke läänelikumad. Üleliiduline moemaja asus Moskvas ja see andis suuniseid nõukogude naise esteetika osas.

Tegime mudeleid rõivavabrikutele üle NSV Liidu ja need mudelid hoidsidki Moemaja üleval.

Kaks korda aastas toimusid Tallinna Moemajas suured moedemonstratsioonid - sügistalvine ja kevadsuvine – kuhu tulid esindajad paljudest ōmblusvabrikutest üle liidu, et teha valik mudelitest, mis vastavas liiduvabariigis tootmisse läksid.

Kas tol ajal ka kõrgmood ehk haute couture eksisteeris?

Me püüdsime teha seda moedemonstratsioonidel, seega kaks korda aastas olime oma loomingus vabad. Masstoodangut tegime ju 9 kuud niikuinii - iga kuu 10 mudelit vabrikutele.

Millised moeajakirjad tol ajal ilmusid?

Ajakiri Siluett, mis ilmus aastatel 1958-1992. Seda andis välja Tallinna Moemaja ja see ilmus neli korda aastas. Eestikeelse ajakirja keskmine trükiarv oli 52 000 ja venekeelse oma 300 000.

See oli N-Liidu parim moežurnaal, üks defitsiitsemaid. See avas teid kangavabrikutesse! Kangaid saime Moemaja jaoks vabrikute eksperimentaaltsehhidest üle Venemaa ja kunstnik läks sinna varustajaga ise kohale, Siluett kaasas.

Kust te inspiratsiooni ammutasite?

Inspiratsiooni ammutasime kõikjalt, aga värsket moeinfot saime läänest. Paljudel olid ju sugulased välismaal, kes saatsid moeajakirju. Mündi tänaval asus antikvariaat, kus neid ka müüdi. Meil oli selle poega leping, et kõige uuemad žurnaalid saime endale (Vogue, L'Officiel, Burda). Kergetööstusministeerium tellis valuuta eest ajakirja International Textile.

Mis toimus Eesti moetööstuses 199ndate alguses?

1990. aastal tekkis Moemajja individuaalosakond, kus hakkasime tegema tellimustöid soomlannadele. Kui juba diplomaatiline korpus Eestisse tuli, siis ka suursaadikute prouadele – nii meie omadele, kes läksid välismaale, kui ka siia tulnud suursaadikute prouadele. Mina näiteks tegin Taani, Itaalia ja Norra saadikuprouadele kleite.

1992. aasta oli murdepunkt, mil hakkasid ära langema N-Liidu vabrikud.

1992. aastal toimuski Moemaja viimane moedemonstratsioon ja ajakiri Siluett lõpetas oma tegevuse.

Moemaja kolis samal aastal Tallinna vanalinnast, kus meil oli palju eri osakondi Suur-Karja, Viru ja Mitšurini (praegune Wismari tn) tänavatel (kübara-, jalatsi, meesterõivaste- ja ülerõivaste tsehhid) ära Tondile Pöögelmanni tehasesse.

1993. aastal tehti Moemajast AS Moelooja, kus aktsionärideks olid Moemaja enda töötajad, aga selle ostsid hiljem ära Vildersonid, kes hakkasid tegema Soome vabrikutele allhanget.

Mina jäin kuni Moemajja kuni 1997. aastani, samal aastal tegin juba omanimelise ateljee.

Millised riided 1990ndate alguses moes olid?

Kui 80ndatel olid olnud moes suured vormid ja õlakud, siis 90ndatel need kadusid ja asemele tuli new age – lakooniline mood, puhastatud lihtsus, kehtis põhimõte less is more. Selle kõrvale tekkis aga ka Antwerpeni koolkonna lõhutud konstruktsioon – enam ei olnud sümmeetriat, detailid olid nihkes ja paigast ära – see läks väga kokku hästi sellega, mis meil ühiskonnas toimus – korra lagunemine, ümberpaiknemine.

90ndate noorte hulgas tekkis erinevaid antimoe ilminguid - punk, grunge, gooti jt.

Kust tol ajal rõivaid osteti?

Lääne valmisrõivaid poodides ei olnud. Meie oma Klementi töötas ja sealt need riided tulid. Müürivahe ja Suur-Karja nurgal oli suur kauplus „Mood“.

Kust kunstnikud kangaid said?

Väga head puuvillased kangad tulid Kreenholmist. Mantlikangast tegi Sindi. Keila vabrik tegi head villast riiet.

1990ndatel oli meil Eesti veel päris hea tekstiilitööstus! Siis need vabrikud aga privatiseeriti ja nad kadusid. Enam ei ole meil mitte ühtegi tekstiilivabrikut. Käisin suvel Narvas ja vaatasin nukrusega, mis Kreenholmi vabrikust on alles… tühjus.

Kui võrdlen tänapäeva Itaalia villase kanga kvaliteeti 1990ndate Keila omaga, siis see Itaalia oma läheb üsna pea topiliseks, aga Keila oma sai 10 aastat kanda! Tänapäeval on kõik kiirmood, ka materjalid. Nad pole mõeldudki kaua kestma.

Tekstiil on tänapäeval  läinud mitu korda kallimaks, aga kvaliteet pole läinud paremaks. Katsudes ei saagi tihti aru, aga töödeldes ja õmmeldes näed. Pestes saad aru, kas kangas tõmbub kokku või venib välja. Hind ei ole enam indikaator.

Mina olen aga terve elu teinud aeglast moodi, see on ka palju jätkusuutlikum. Aeglane mood hakkab tulema tagasi, aga see on väga kallis ja luksuslik.

Mis on luksus?

Luksus on aeg, mis on toote tegemiseks kulutatud ja kvaliteet, mitte hiilgus.

Kas protestiliikumine N-Liidu vastu väljendus ka 80ndate moes?

1980ndate keskel tegin ma etalonmudelina ühe sinimustvalge jope, mille eest sain partorgilt kõva peapesu. See jäi mulle hinge peale ja aastal 1988 tegin moedemonstratsiooni jaoks 9 kleiti: 3 sinist, 3 valget ja 3 musta, mis moodustasid laval sinimustvalge lipu. Rahvas saalis ahhetas, aga sellest enam pahandust ei tulnud, kuna ajad olid muutunud ja samal aasta suvel tulid Tartus sinimustvalged lipud tänavatele.

1989. aastal ilmus Siluetis Jüri Vendelini foto minu disainitud kleitidest, kus 3 mannekeeni - ühel seljas sinine, teisel must, kolmandal valge kleit - sõidavad hobukaarikus.


Modelle nimetati tol ajal mannekeenideks. Millised need naised olid?

1950ndatel olid moes rinnakad ja puusakad, aga peenikese taljega naised.

1960ndatel tuli moodi Twiggy – kõhnad, poisilikud figuurid.

1980-1990ndatel olid mannekeenideks pikad, saledad tüdrukud, aga mitte verinoored, vaid 20-30-aastased. Ka ei olnud nad nii kondised, kui võrrelda 21. sajandi alguse anoreksse välimusega modellidega. Oli ka nn daamide grupp, kelle peal demonstreeriti täidlaste moodi.

Muuseas, tol ajal tehti riideid lisaks erinevatele suurustele ka erinevatele pikkustele. Tänapäeval ei ole riietel enam kasvu peal ja seepärast riided ei istu enam nii hästi.

Millised oli 199ndate aastate alguse Vabariigi aastapäeva vastuvõtud? Mida seljas kanti?

1992. aasta oli väga tagasihoidlik, Vabariigi aastapäeva vastuvõtul toimus kontsert Estonias ja vastuvõtt üle tee Sakala keskuses (praegune Solaris). Dresscode’i ei olnud, see oli lihtsalt tumeda ülikonna vastuvõtt. Inimesed olid küllalt arglikud, värvid olid tagasihoidlikud ja tumedad. Polnud suuri võimalusi, aga polnud ka enesekindlust.

Naistel ei olnud veel pikki õhtukleite, need tuli hiljem koos frakiga ja frakk tuli tänu sellele, et meie presidendile Lennart Merile kingiti suur medal, aga aumärke ei kanta ülikonna, vaid ainult fraki peal! Ja Lennart Meri tahtis, et meie aastapäeva tähistamine oleks sama pidulik kui Soomes!

Pidulikuks läksid vastuvõtud hiljem. Siis hakkasime rõivastuse etiketti inimestele ka õpetama, sest see oli täiesti uus ja tundmatu asi.

Etikett on püsinud tegelikult muutumatuna väga kaua. Kunagi peegeldas see seisust, nüüd, kehtestatakse reeglid vastavalt sündmusele. Etikett on seltskondlik kokkulepe, et sündmust pidulikult tähistada ja korraldaja suhtes austust avaldada. See on austuse küsimus, mitte uhkuse asi.

Kui mina hakkasin 1994. aastal Helle Meri stiili kujundama, siis olid vastuvõttudel veel poolpikad, mitte maani kleidid.

Kōige pidulikum dresscode (frakk vōi tume ülikond, rahvariided, aumärgid) tulid kasutusele 1996. aastal.

Andke palun nõu, mida pidada silmas piduliku õhtukleidi valikul?

Etikett ei määra pika ōhtukleidi fassongi. Kaunis on kleit, mis varjab kandja puudused ja toob esile ta ilu ja voorused.

Kas te siiamaani tegutsete moekunstnikuna?

Jah!

Intervjueeris: Silja Oja
18. veebruar 2019
Tellija: Eesti Ajaloomuuseum

Eelmine
Marju Lauristin: Eesti poliitikas valitseb jalgpallimentaliteet
Järgmine
Andres Anvelt 1990ndate politseioperatsioonidest: Hull aeg vajas hulle inimesi

Lisa kommentaar

Email again: