Moelooja Karl Joonas Alamaa: Mind inspireerib kole

18. aprillil toimus Viimsis Black Box Studios noorte moeloojate konkurss ja show moeAKEN 2019. Tegemist oli järjekorras 11. moeAKNAGA, mille viis läbi Viimsi Gümnaasiumi õpilasesindus. MoeAKEN on Eesti koolinoortele suunatus moesündmus, kuhu on oodatud kõik Eesti noored, kes on huvitatud moest ja soovivad teistega oma loomingut jagada. Osalema on oodatud 8.-12. klasside õpilased.

Seekordsel konkursil pälvis esikoha Tallinna 21. Kooli gümnasistide Karmen Viinapuu ja Pille-Riin Raie kontrastsete värvidega ja jõuline SM-esteetikast mõjutatud kollektsioon „Fetiš,“ kus domineerisid punased ja mustad toonid ning materjalidena oli kasutatud riiet ja metalseid kette. 

Teisele kohale tulnud Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilase Maria Tõnisbergi kollektsioonist „American Princess“ oli inspireeritud Briti rokk-ansamblist Queen ja selle säravast liidrist Freddie Mercury’st. Ereda androgüünse leegiga põlenud Freddie laulis sellest, kuidas murda lahti ahelatest, rollidest, vabaks normide ja ettekirjutuste labürindist. Just sellest kõneles ka „American Princess“. 

Kolmanda koha võitja, 18-aastane Viimsis elav moelooja Karl Joonas Alamaa rääkis oma uuest kollektsioonist „Formal Formation“ ning endast Viimsi Teatajale lähemalt. 

Kes sa oled? 

Hetkel on lihtne öelda, et olen rätsep. Aga traditsioonilist rätsepat minust ei saa, kuigi austan seda tööd väga. See töö seaks mulle piire. Moedisainer on keegi, kes vaatab, kuidas teha midagi paremaks, ilusamaks, mugavamaks. Mina olen vist hetkel pigem moekunstnik, kuna see, mida ma teen, on skulptuurne ja ebapraktiline eneseväljendus läbi rõivaste. Teen seda südamerahuga seni, kuni pole vaja oma tööga raha teenida. 

Millal ja kuidas sa moega tegelema hakkasid? 

Aastal 2014 juhtusin nägema filmi maailmakuulsast moeloojast Yves Saint Laurent’ist, mis inspireeris mind nii palju, et võtsin ette kuhja pabereid ja hakkasin joonistama, nagu oskasin. Kui hiljem oma joonistusi sõbrale näitasin, siis tema soovitaski mul moeAKNALE minna. Läksingi! Mu esimene kollektsioon oli muidugi praegusega võrreldes väga algeline... Olin siis 14. 

Aga mood on mu elus alati tähtsal kohal olnud, mu ema on mind oma riietumise ja stiiliga alati inspireerinud. 

Kus sa praegu õpid? 

Peale põhikooli lõpetamist Viimsi Koolis läksin Tallinna Tööstushariduskeskusesse, kuna mind huvitas mood ja õmblemine ning mu käsitööõpetaja Viimsi Koolis soovitas mul seda teha.  

Paljud imestasid tol ajal, et miks ma gümnaasiumi asemel kutseka valisin, aga mina mõtlesin, et mida mul kaotada on. Ma ei kahetse oma koolivalikut üldse, kuna olen saanud sealt võimsa teadmistepagasi rõivaste ja rõivatehnoloogia osas. Lõpetan tänavu suvel selle kooli rätsep-stilistina. 

Räägi palun oma uuest kollektsioonist „Formal Formation“, mis hiljuti moeAKNAL III koha pälvis. Kas need rõivad on mõeldud kandmiseks? 

Jah! Need on küll lavale mõeldud, aga nendega on võimalik ka käia ja olla. Mitte küll kõigiga, kuna nende kandmine on teatud mõttes performance. Mina ise olen neid Tallinna tänavatel kandnud.

Kasutatud materjalideks on peamiselt mööbliriie ja pisut tülli ühe kostüümi jaoks. Ma valisin nad nende huvitavate tekstuuride pärast, et näidata nende ebatraditsiooniliste materjalide rohket kasutusvõimalust moes.

Mitmes kollektsioon see sul on? 

Viies. Olen igal aastal teinud ühe. 

Mis sind inspireerib? 

Mind inspireerib hästi palju kole, kuna kõigest on võimalik leida ilu. Näiteks brutalistlikust arhitektuurist. Ma pean ennast iluihalejaks, kuid kui ilu pole esmapilgul näha, siis selle on otsimine ja leidmine väga põnev. Kui heita kõrvale esmaemotsioon, et miski on inetu, võid leida sügavama tuuma. 

Näiteks mu viimase kollektsiooni puhul on just need veidrad vormid, kompositsioon, läbilõiked ja varjud, mis neist tekivad, minu meelest ilusad ja põnevad. Inspiratsiooni selleks sain minu toas mannekeenil rippunud frakist. Vaatasin seda ja hakkasin joonistama. Ülikonna elegantsus, keeruline tehnoloogia ning rõivaetiketi piirav mõju ajendasid mind looma kollektsiooni, milles on rõhk formaalse õhtuülikonna muutmisel ning peaaegu täielikult selle väljakujunenud vormi kaotamisel. See kollektsioon on klassikalise ilu ümbertöötlemisest ja uuesti loomisest. 

Kollektsiooni kirjelduse panen kirja alles siis, kui pool on juba valmis. Kollektsiooni tegemine on pikk ja väsitav protsess, see kestab terve aasta, üks idee viib teiseni, kõik muutub. Näiteks see algne idee – frakk – oli vaid käivitav jõud, plahvatus. 

Ma olen kogu oma elu midagi mõelnud ja loonud, sest ma tahan endast midagi anda. Inspiratsiooni kogumine pole minu jaoks tihti teadlik. Mind inspireerivad paljud asjad, olukorrad, mida olen läbi elanud, kohad, inimesed – nad tulevad mu juurde mõtetes tagasi.  

Kas vaatad ka inimesi nii, et ei otsi esimese asjana ilu? 

Mulle meeldib Tammsaare pargis istuda ja ennast mööduvate inimeste vaatlemisega lõbustada. See on minu jaoks nagu kunstigaleriis käimine. Kui ma tänaval inimesi vaatan, siis jäävad esimese asjana silma nende riided ja see, kuidas need välja näevad. Alles siis näen inimest. Ilus ja kole on tegelikult pealiskaudsed arvamused – et millestki aru saada, pead minema detailidesse. Ilu otsimine on pikem protsess, see nõuab põhjalikumat vaatlust, tänaval jääb see pealiskaudseks.  

Kuidas oma modelle valid?  

Minu modellid on olnud klassikalises mõttes pikad ja peenikesed. Sellele on lihtne põhjendus – rõivas langeb nende seljas paremini, tuleb esile, jääb esmaseks ja kandja ei domineeri seda.  

Aga kindlasti ei loo moelooja rõivaid ainult modellidele. Mul on hea meel selle trendi üle, et modellid on hakanud inimesekujuliseks tagasi minema, nad ei näe enam nii haiglased ja grotesksed välja. 

Miks modellid enamasti nii surmtõsise näoga laval on? 

Ma ei tea. See on ajas muutunud. Näiteks 20 aastat tagasi modellid veel naeratasid ja 50ndatel tegid lausa piruette. Ma arvan, et tõsidus on seotud sellega, et modell ei hakkaks oma olekuga liialt rõivastuse üle domineerima. Et ta ei looks õhustikku, milline rõiva kandja olema peaks. 

Mis on mood? 

Moeloojana on see miski, mida ma lavale saadan. Eneseväljendus. Meditatsioon. Areng. Sisemine vajadus endast midagi maha jätta. See on ka mu enda enesekriitika. Miski, mida endast välja saata, sest muidu see kõik kuhjuks kuhugi.  

Moe tarbijana on need lihtsalt riided. Muidugi pööran ma enda riietumisel palju tähelepanu sellele, et kõik omavahel sobiks, et miski ei karjuks.  

Kuidas sa saad aru, et oled moeloojana hea? 

Varem olid selleks konkursid, et aru saada. Või mõne autoriteetsema isiku arvamus. Aga viimase kollektsiooniga hakkasin oma sisetunnet rohkem usaldama. Kui keegi arvab teisiti, kui talle ei meeldi, siis see on OK, kõigile ei peagi meeldima. See ei kõiguta mind enam, sest ma tean ise oma kollektsiooni puudusi ja plusse. 

Mis su unistus on? 

Alates sellest Yves Saint Laurent’i filmist olen tahtnud saada sõltumatuks moekunstnikuks oma moemajas. See unistus on siiamaani alles, aga vahepeal olen saanud targemaks ja rohkem kahe jalaga maa peale. Selle unistuse realiseerimine on väga keeruline, kohati utoopilinegi maailmas, kus andekaid inimesi on nii palju. 

Mis toob edu moemaailmas? 

Valemit pole. Usun suurde ja pidevasse töösse, oma vigadest õppimisse, edasipürgimisse. 

Näiteks mu esimene kollektsioon oli väga halb, aga ma sain sellest alles show-päeval aru. Mul oli nii piinlik, et ma ei tahtnud enam midagi kunagi teha, aga mu Viimsi Kooli õpetaja soovitas teha lihtsalt uus kollektsioon. Tegingi ja see sai positiivset tagasisidet. Ja mina sain aru, et olgu vead kuitahes suured, alati peab veel proovima. 

Kas sa oled oma rõivastega raha ka teeninud? 

Jah, näiteks EKA laadal. Ja olen teinud ka eritellimusi. Samas osa asju olen ka tasuta ära andnud inimestele, kes saavad aru ja hindavad seda, mida ma teen. Mulle on oluline, et keegi neid kannab ja neist rõõmu tunneb. 

Kes su eeskujud moemaailmas on? 

Lisaks Yves Saint Laurent’ile - Johji Yamamoto, Rei Kawakubo ja Dries Van Noten. Eestlastest Triinu Pungits. 

Milliseid rõivaid ise kannad? 

Ma valin oma riideid materjalide ja õmbluste järgi. Ei osta kiirmoodi. Käin second handis või teen ise. Kannan palju endaloodud rõivaid, sest see annab võimaluse kanda midagi sellist, mis on teistsugune ja mida teistel pole. 

Üritan olla polüestrivastane. Mind paneb imestama, kui mõni inimene on suure suuga loomapäästja ja vegan, aga ta riidekapi sisu koosneb kiirmoest. See paneb mõtlema.  

Kindlasti toetan ka Eesti disaini, näiteks mulle meeldib Guild.  

Mul on üks Tiina Talumehe meestekleit, mille ta mulle kunagi sünnipäevaks kinkis. Ja üks Kaubamajast leitud DKNY särk-pluus-kleit. Seda viimast olen kahjuks liiga vähe kandnud. 

Mida arvad soostereotüüpidest moes? 

Kaubamajade meesteosakonnad absoluutselt ei kõneta mind. Mina kannan tihti asju oma ema kapist.  

Riietel ei ole ju sugu, nad on tekstiilist kokku õmmelduid tükid. Kui inimesele miski sobib, siis kandku, sõltumata ta soost! 

Naljakas on see, et meie praegused rõivastumise kombed on ju pärit alles hiljutisest ajast, aga neisse suhtutakse, nagu oleks need kivisse raiutud. 18. sajandil peeti näiteks väga mehelikuks meigitud, parukas, siidisukkades ja kontsakingades meest – ja rõivastuse osad said muide inspiratsiooni armeest. 

Mida sa nüüd suvel teed? 

Hetkel olen oma kooli kaudu Soomes ühe moedisaineri juures praktikal, suvel lähen aga Tallinnas Montonisse praktikale. 

Ja edasi? 

Mul on plaanis õppida ülikoolis moedisaini, kuna see on loogiline jätk mu senisele tegevusele. Kandideerin EKAsse ja mõndadesse ülikoolidesse Inglismaal, näiteks Arts University Bournemouth, De Montfort University ja University of South Wales – neisse kolme olen ka juba sisse saanud. Hetkel on see dilemma, et kas jaksan kohe edasi õppida või peaksin võtma aasta vabaks ja veetma selle džunglis mediteerides. 

Aga maailmakuulus Londoni kunstikool Central Saint Martins, kust on tulnud Stella McCartney ja Alexander McQueen – sinna ei proovi? 

Sinna ega teistesse suurematesse koolidesse ma meelega ei kandideerinud, kuna üks mu Inglismaal disaini õppinud sõber rääkis, et enamus koole on seal suhteliselt sarnase hea tasemega, aga suurtes koolides oled nii väike mutrike ja õppejõudude suhtumine sinusse on nii üleolev, et see võib enesehävituslikult mõjuda. Mu sõber vahetas ka seetõttu kooli seal. 

Mis siis saab, kui ka EKAsse sisse saad? Kas jääd koju või lähed ikkagi välismaale? 

Siis valin Inglismaa. Veel jõuab, enne Brexitit. London ja Inglismaa üldse on minu silmis loovparadiis, sealt tulevad maailma parimad kunstnikud.  Pariis on selline pika ajalooga vanakooli moepealinn, disainerid on seal sunnitud jätkama sissetöötatud joont. Milaanos on palju pikkade traditsioonidega perefirmasid. London aga on moodsa moe keskus. 

Intervjueeris: Silja Oja
Intervjuu ilmus 26. aprillil 2019 Viimsi Teatajas