Viimsi naiste tugikeskuse juht Ene Lill: Kui on hirm, siis ongi vägivald

Ene Lill. Foto: Tiit Mõtus

Vägivald on ühiskonna sügav haigus. Aga see ei pea nii olema. Viimsi naisi, kes kannatavad vaimse või füüsilise vägivalla all, toetab tugikeskus HooliMine. Kui tunned oma partneri või abikaasa ees hirmu, helista numbril 5559 2095 ja sinuga räägib nõustaja.

Tugikeskuse eestvedaja Ene Lill on Viimsi inimestele rohkem tuntud kui Laidoneri pargis asuva tervisekeskuse Harmoonikum juht, terviseedendaja ja toitumisnõustaja. Ene on end terve elu koolitanud, olles läbinud muuhulgas kolm magistriprogrammi – kultuuriteaduses, pedagoogikas ja kunstiteaduses. Ka poliitikas on Ene olnud aktiivne, kandideerides kohalike omavalitsuste valimistel sotsiaaldemokraatide ridades. Naiskodukaitses kohtus Ene Maarika Pähklemäe ja Galina Elmikuga, kellega koos rajas ta kaks aastat tagasi Viimsisse naiste tugikeskuse HooliMine, et pakkuda abi ja tuge kodus vägivalla all kannatavatele naistele.

Kust tuli tõuge rajada Viimsisse naiste tugikeskus?

Ma tahan tegelikult kaitsta vägivalla eest lapsi, sest nemad on need, kes kõige valusamini pihta saavad. Lapsest, kes kogeb vägivalda, saab ohver, kes hakkab vanemate mustrit edasi kandma. Ka vägivalla nägemine ja kuulmine, isegi selle tajumine peres tekitab lapsele vaimse kahjustuse. See teeb lapse hinge katki.

Mina isiklikult ei ole omal nahal vägivalda kogenud, küll aga on mul olnud perevägivalla all kannatavaid tuttavaid. Palju ei puudunud ükskord, kui oleksin ise sõbranna mehe ohvriks langenud. Õnneks mu abikaasa meelitas selle hullunud mehe välja ja võttis löögi enda peale. Üks jalahoop, mis mu mehe suunas tuli, oleks minu tapnud, kui mees poleks vägivallatsejat minust eemale peibutanud.

Mu sisemine vastikus vägivalla vastu on pärit mu kodusest kasvatusest. Eestiaegse kasvatusega kaitseliitlasest isa oli väärikas, meie peres ei olnud vägivalda ja vägivaldsetesse inimestesse suhtuti põlastusega. Mulle tundub, et kui tahad, et Eesti oleks elamisväärne paik nii endale kui ka lastele, on vaja seda ise korras hoida. Normaalne areng saab toimuda siis, kui andmine ja võtmine on tasakaalus. Iga inimene, kellel esmatarbevajadused on rahuldatud (kõht täis, tuba soe, koolis käidud), võiks panustada ka ühiskonda.

Naised vajavad abi. Eelmisel talvel kuulsin, et üks Viimsi naine on kodust põgenenud ja elab telgis! Inimesed pöördusid selle teatega meie poole, sest nad ei teadnud, mida teha…

Need on hirmsad lood.

Jah, üks mu tuttavatest ei ole kuuldavasti siiani vägivaldsest suhtest väljuda suutnud. Olen viinud luumurdudega sõbrannat politseisse. Vägivalla all kannatav naine tuleb viia kohe politseisse! Sest järgmisel päeval ta juba lepib olukorraga, ei julge enam avaldust esitada.

Miks ei julge naine perevägivalla nõiaringist välja astuda?

Need naised kannatavad Stockholmi sündroomi all. See on psühholoogiline sündroom, milles pantvang ehk ohver ilmutab pantvangi võtjale ehk vägivallatsejale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Pärast vägivallaakti palub vägivallatseja tavaliselt andeks. Järgnevad mesinädalad – kingitused ja lilled, imeline periood, mille nimel vägivallaohver elab. Tundub, et kõik halb on möödas, kuni esimese kerge pingeni, mis annab märku, et tulemas on järgmine vastik intsident. Kogenud ohver juba teab, mis järgnemas on, ja ta hakkab ise provotseerima, et paratamatult läheneva tüliga kiiremini ühele poole saada ja jälle mesinädalatesse jõuda. Tsükkel kordub ja tihtilugu kahjuks aina lüheneb.

Traagiline on see, et alateadlikult hoiavad lapsed mõnikord vägivallatseja poole. See on nende alateadlik enesekaitserefleks, et ellu jääda. Ühelgi vanemal ei ole aga õigust panna lapsi olukorda, kus nad peavad vägivalda pealt nägema! Selleks saigi loodud naiste tugikeskus, et aidata ohvritel sellest nõiaringist välja tulla.

Mida soovitate naisele, kes on kogenud suhtes vägivalda?

Ära oota! Eriti, kui vägivald kordub – siis pole kindlasti mõtet enam oodata, et ehk läheb paremaks, vaid hakata abi otsima. Üks kord võib eksida, aga teine kord on juba korduv käitumine.

Millist tuge HooliMine pakub?

Me pakume lähisuhtevägivalla teemal esmatasandi nõustamist. Soovitan meie poole pöörduda kõigil naistel (ja ka meestel), kes ei julge politseisse avaldust teha ega asjale ametlikku käiku anda. Meie käest saavad nad teada, kas nad vajavad abi ja kust seda otsida.

Meie tugivõrgustikku kuulub üle 20 inimese, nende seas ka paar meest. Osad meist, sh mina, on läbinud sotsiaalministeeriumi ohvriabi koolituse, mis on eelduseks, et sedasorti abi üldse anda. Meil on siin nii psühholooge kui ka juriste.

Mis on vägivalla tunnused? Alati ei ole ju sinikaid ega kriimustusi.

Kui on hirm, siis ongi vägivald. Kas või hirm sõimu või solvamise ees. Kui kardad, järelikult on vägivald.

Vägivalda esineb nelja sorti:

  • füüsiline sh kinnihoidmine, liikumise takistamine;
  • seksuaalne – mitte ainult vägistamine, vaid ka ebameeldivad seksuaalase alatooniga vihjed või mõnitamine;
  • majanduslik – näiteks ei lase mees naisel tööle minna, muudab ta n-ö koduabiliseks, kellel pole isiklikku sissetulekut ning kelle käike ja oste kontrollitakse;
  • vaimne – kõige salakavalam vägivallaliik, kus ohver tunneb, et on ise süüdi. Talle öeldakse näiteks: „Sa isa ise viid mind nii kaugele, sina oled süüdi, et ma nii käitun!”

Viimsi naisi takistab vägivaldsest suhtest lahkumast kõige sagedamini majanduslik külg. Nad kardavad, et ei saa üksi rahalises mõttes hakkama. Nad ei julge ära tulla, sest tunnevad end „mõttetute tibidena”, kuigi tegelikult ei ole see nii. Neilt on eneseusu võtnud vägivaldne partner.

Kuidas teha vahet konfliktil ja vägivallal?

Veelkord: hirm. Ka mina vaidlen mõnikord oma mehega, aga ma ei karda teda mitte iialgi. Tülis on pooled võrdsed. Ebavõrdset (vägivaldset) suhet iseloomustab see, et võim ja kontroll on vaid ühe osapoole käes.

Kas olete seoses nõustamistega puutunud kokku ka mehe kallal vägivalda tarvitava naisega?

Jah. Vaimses mõttes on vägivaldsed naised meeste vastu veelgi julmemad, nad manipuleerivad lastega ja trambivad mehe eneseväärikuse jalge alla.

Mida vajab inimene, kes on otsustanud vägivaldsest suhtest välja tulla?

Selleks, et ära tulla, on vaja pehmet maandumist. Kui oled kogenud regulaarset vägivalda, oled nagu Afganistani sõja veteran – sa ei suuda enam adekvaatselt mõelda. Seepärast ongi vaja tugiisikut, kes aitab läbi arutada, mis ja kuidas edasi.

Ilmselt on naistel, kes üritavad vägivaldsest suhtest välja murda, hirm laste pärast – mis neist saab?

Me oleme just praegu ellu viimas projekti, et saaksime luua Viimsisse peretoa abi vajavatele naistele koos lastega, mille juurde käiks lisaks peavarjule ja söögile ka psühholoogiline ja juriidiline nõustamine, karjäärinõustamine ning majanduslik abi. Ühes kuus on kogukulu sellise teenuse eest 2000 eurot. Koht on meil olemas, aga raha veel mitte.

Leian, et inimene vajab vägivaldsest suhtest väljumiseks rohkem aega, kui praegused naiste kriisikodud Eestis pakuvad. Nad pakuvad nädalat, aga tegelikult on vaja kahte kuud.

Milleks veel raha vaja on?

Raha on vaja ka teavitustegevusteks. Näiteks detsembri alguses on meil tulemas pop-up aktsioon „Loll lööb, tark räägib“, kus hakkame inimestelt allkirju korjama, millega nad kinnitavad, et nad ei ole lähisuhtes vägivaldsed. Tahame igal võimalusel juhtida tähelepanu sellele, et vägivald ei ole normaalne. Samuti soovime jagada koolides infot perevägivalla kohta – kuidas seda ära tunda ja mida teha, kuhu pöörduda. Olen kuulnud lugu ühest maalapsest, kes sai 5. klassis teada, et iga päev peksa saada ei ole OK. Koolid, kutsuge meid külla!

Kes teid rahastab?

Me kirjutame projekte. Vald meid seni toetanud ei ole, aga loodan, et teeb seda tulevikus. Eraannetused on samuti teretulnud arveldusarvele EE717700771003046141 (MTÜ Viimsi Naiste Tugikeskus HooliMine).

Mida te lisaks vajate, et abivajajatele toeks olla?

Oleks hea, kui keegi annaks meile korraliku nutitelefoni, kus oleks võimalik Messengeri kasutada.

Võib liituda Facebookis meie võrgustikuga ja pakkuda Messengeri kaudu välja oma võimalusi, näiteks kui on tühi maja, mida võib kasutada. Enda juures kodus, kus ise elad, varjupaika pakkuda ei saa, sest see võib sulle endale ohtlikuks osutuda. Abistamise esimene reegel on: ära sea ennast ohtu.

Abipakkujad võivad mulle ka e-mailile kirjutada: Lill.Ene.Lill@gmail.com

Kuidas saavad teie juurde kohtumist kokku leppida naised, kes kardavad helistada, kelle telefonikõnesid näiteks kontrollitakse?

Alates novembrikuust pakume kord nädalas kolmapäeviti kaks tundi nõustaja vastuvõttu. Sinna võib tulla ka nii, et ei ole aeg eelnevalt kokku lepitud. Kohtumised toimuvad erinevatel aegadel ja eri kohtades, näiteks kord Harmoonikumis, kord vallamajas. Infot saab meie Facebooki lehelt.

Me oleme olemas. Kui ei saa helistada, lipsa lihtsalt kolmapäeval meie juurest läbi.

Kas nõustate ka vene keeles?

Jah, nii mina, jurist Maarika kui ka kogemusnõustaja Galina – me räägime kõik ka vene keelt.

Kui tihti teie poole pöördutakse?

Sügisel pöördumised sagenevad… Talvekuudel lausa paar korda nädalas. Kõige hullem aeg on jõulud, sest siis on inimesed kodus. Hulluks läheb neil, kel kodus niikuinii vägivald on.

Ööpäevaringselt vastavad telefonid:

HooliMine: 5559 2095
Politsei: 112
Ohvriabi: 116 006


Intervjueeris: Silja Oja
Lugu ilmus novembris 2019 Viimsi Teatajas
Eelmine
Kristian Kirsfeldt: Riik on vahend, mitte eesmärk. Ja inimene on eesmärk, mitte vahend.
Järgmine
Kiusajad on lapsed, kel pole kodust tuge

Lisa kommentaar

Email again: