Võtsin enda perre teismelise, kes hulkus, laamendas ja varastas. Edasine oli tõeline takistuste rada.

Eestis eraldatakse probleemsetest peredest ligi 250 last aastas, aga vaja oleks neid eraldada märksa enam ja tihti ka varem, hindab Siiri. „Väga keeruline on aidata normaalsesse ellu tagasi 13–14-aastast last, kel pole usaldust ega austust ühegi täiskasvanu vastu, sest ükski täiskasvanu, kellega ta kokku on puutunud, pole usaldust ega austust väärt olnud. Eraldada tuleb siis, kui on veel võimalik lapses midagi muuta.“ Paraku ei pruugi ka sel juhul asjad ladusalt minna.

Ühe käe alt teise alla

Anton elas koos oma emaga, kes maadles narko- ja alkoholisõltuvusega, kolmanda eluaastani. Siis viidi ta lastekodusse, kus ta karistuseks sageli üksi tuppa kinni pandi. Seal tagus ta protestiks seinu ja ust, nagu ta Siirile rääkinud on.

Edasi paigutati Anton SOS-perre. Seal tundus algul kõik sujuvat, aga ühel hetkel läksid lapse suhted pereemaga vussi. Anton hakkas hulkuma ja hiljem koolist poppi tegema. Hulkuva ja agressiivse poisiga hätta sattunud SOS Lasteküla pakkus lõpuks Antoni eest hoolitsemist Siirile, kel oli raskete lastega kogemusi, sest ta oli aastaid töötanud tugiisikuna.

„Rääkisin Antonist abikaasale. Me teadsime, et poiss hulgub ja varastab koos laamendava kambaga. Teadsime, et ta võib vihastades mööblit lõhkuda. Aga kui me teda vaatama läksime, nägime kleenukest tumeda peaga poisikest, kes vajas lähedust ja hoolt,“ meenutab Siiri. „Ma ei saa öelda, et Antoni erihoolduspereks hakkamine meil väga ratsionaalne otsus oli, kuid otsustasime proovida. Meie enda lapsed on täiskasvanud ja mees suure osa ajast välismaal tööl. Tundus tore kellegi eest hoolitseda.“

Teadlikult tekitatud konflikt

Kaks aastat tagasi koliski Anton Siiri juurde. „Tal oli esiti magamisega suuri probleeme. Ta suutis uinuda kella 3–4 paiku öösel ja siis ka alles pärast seda, kui olin talle pikalt pai teinud,“ kirjeldab Siiri.

Esimesed kaks kuud oli neil päris tore. „Anton plaanis küll vahepeal ära joosta, ent ei saanud meie koduõues seistes aru, kus suunas minna. Nii see esialgu plaaniks jäi. Ühel päeval aga tekkis meil konflikt,“ meenutab Siiri. „Olime varemgi mänginud ja müranud, sest ta vajas palju füüsilist kontakti, kuid seekord läks asi üle piiri – ta surus mulle mänguhoos padja täie jõuga näkku ja ma tundsin tõsist hirmu, see ei olnud enam naljakas. Lükkasin ta enda pealt ära, pahandasin ja selgitasin, et selline tegu võib väga kurvalt lõppeda. Anton vihastas ja lahkus ust paugutades kodunt.“

Siiri sai aru, et poisil oli vaja tekitada konflikt, et tal oleks lihtsam minna. Naasta vana elu juurde. „Ta põgenes koos meie koeraga, et oleks julgem. Sain nad põllu pealt kätte. Anton andis koera mulle, aga ise keeldus koju naasmast. Ta oli kaks päeva kadunud, kuni politsei lõpuks ta leidis ja tagasi tõi. Sealt hakkaski hulkumine jälle pihta – ikka kaks päeva kodus ja kolm hulkumas. Nii kestis see pool aastat.“

Ma ei jaksa enam

Septembris viis Siiri poisi kooli, kust ta juba kahe tunni pärast kadunud oli. Tihti sõitis naine talle kooli järele, kuid Anton keeldus koju tulemast. „Mingi hetk tuli muutus – poiss hakkas õhtul kümneks koju jõudma,“ mäletab Siiri. „Ta käitumine oli aga endiselt halb. Näiteks ütles ta mulle, et ma pole talle mitte keegi. Lõhkus mööblit, asju ja isegi katust.“

Siiri oli läbinud hooldusvanemaid ette valmistava PRIDE-koolituse ja traumakoolituse, kuid tundis, et pole selleks valmis. Niisugust agressiivsust polnud ta osanud oodata. „Anton jooksis lastekodust esimest korda ära ja hakkas hulkuma viieaastaselt. Talle meeldis suurte poistega hulkuda, ta sai sealt kambast kuuluvustunnet ja tähelepanu, nii tunnustust kui ka peksa. Midagi ta sealt leidis, mis tal puudu jäi,“ püüdis Siiri last mõista.

Naine tundis siiski, et ei jaksa. „Lisaks jõupuudusele tekkis mul sisekonflikt – ma pidin olema hea kellegi vastu, kes oli minu vastu ainult halb. Konflikt lapsega võis tekkida igast väiksemast asjast, näiteks hambapesu või toit. Pidin selleks kogu aeg valmis olema, kuid ei olnud.“

Siiri otsis abi ning talle tuli appi kohalik omavalitsus koos õppenõustamist pakkuva Rajaleidjaga. Novembrist jäi Anton koduõppele. Lisaks sai Siiri tuge eripedagoog-terapeut Pille Kriisalt, kelle nõustamiste eest maksis omavalitsus. Ühtlasi saavad sellised pered regulaarselt nõu ja tuge erihooldusperede projekti katusorganisatsioonilt ehk SOS Lastekülalt.

„Sain aru, et Antoni puhul ainult headusega lähenemine ei tööta. Aitab see, kui muutun väga konkreetseks – siis ta reguleerib ennast kiiresti ja saab joonele tagasi. Tal on vaja selgeid piire. Mis omakorda ei tähenda, et ta neid piire aeg-ajalt jälle proovile ei pane,“ on Siiri kogemuse kaudu õppinud.

Suured muutused

Muutused ei jäänud tulemata. „Nüüd Anton enam ei hulgu, vaid ööbib kodus,“ rõõmustab Siiri. „Ta tuleb isegi enam-vähem kokkulepitud ajal koju. Ja käib koolis! Ta ei käinud ju aasta otsa koolis ning aasta õppis kodus, mis tähendab, et ta oli kaks aastat tavakoolist eemal. Ja koolis läheb tal hästi, hinded puha neljad-viied, ta on tark ja võimekas poiss.“

Juba mõned kuud on Anton kutsunud Siirit emaks. „Varem olin Siiri. Mingi hetk ta küsis, kas võib mind emaks hüüda. Ja nüüd on tal tihti suured kallistamishood, ta ise tuleb ja teeb kalli, tahab mu kõrval olla, vajab väga palju füüsilist lähedust, musi ja pai,“ on naine heldinud.

Eks väljakutseid on ikka, kuid asjad liiguvad paremuse poole. Siiri, kes võttis end Antoni pärast kaheks aastaks töölt lahti ja pühendus ainult lapsele, on nüüd poole kohaga tööl tagasi. „Ma võtan teda oma lapsena ja elame ühe perena. Aga ma ei saa öelda, et tema halvasti ütlemised mulle haiget ei tee,“ tõdeb ta.

Pärisema näeb harva

Lisaks Antoni erihoolduspereks olekule on Siiri tugiisikuks raskustes peredele – neile, keda ähvardab oht, et lapsed paigutatakse asenduskodusse. Koos lastekaitsespetsialistiga püüab ta innustada peret raskusi ületama, näiteks alkoholist või narkootikumidest loobuma.

Siiri hinnangul on väiksemates kohtades kogukonna ja kohaliku omavalitsuse tugi peredele tugevam, suuremates linnades on pered tihti murega üksi. „Linnas, kus varem elasin, pidanuks minu meelest 80% juhtudest lapsed probleemsetest peredest eraldama. Reaalselt eraldati 10% – ainult siis, kui tegu oli räige peksmise või seksuaalvägivallaga.“

Tihti päranduvad halvad peremustrid edasi, tõdeb Siiri. Ta ise on keerulisest perest pärit ja temast sai vanima lapsena ema asendaja oma kümnele õele-vennale. „Tean omast kogemusest, mida tunnevad lapsed peres, kus vanemad ei saa aru, mida täiskasvanu olemine tähendab, ja kuhu see kõik välja viib,“ ohkab ta.

Antonil on säilinud habras side oma bioloogilise emaga, aga nad näevad harva. Tänavu on nad kohtunud kaks korda. Ema on tervenenud, ei tarvita enam narkootikume ega alkoholi, tal on uus mees ja uued lapsed, aga ta tunnistab, et sellist last nagu Anton ta kasvatada ei oskaks ega oleks suuteline pakkuma pojale seda, mida too vajab.

Pidev õppetund

Kes sobib erihoolduspereks? „Ei ole ühte retsepti kõigi traumakogemusega laste jaoks,“ sõnab Siiri. „Väga palju tuleb alla neelata ja järjepidevalt oma vihaga tegeleda. Olen aru saanud, et Anton kisub mu enese hingehaavad lahti, ja ma pean ennast pidevalt analüüsima ning ümber hindama.“

Anton läheb hästi kergesti endast välja ja siis on kõik teised süüdi. „Kui ta minu peale pahaseks saab, olen mina süüdi. Näiteks kui rikun ta tuju ära lausega „Palun mine pese hambad ära“. Ma pean arvestama ka tema tohutu armukadedusega. Ta ei vaata väga rõõmsalt sellele, kui mu lapselapsed mul süles istuvad,“ kirjeldab naine.

Siiri tahab kasvatada Antonist inimest, kes ei jäta oma tulevasi lapsi hooletusse, ja sellega on poiss päri. „Tema isiksuses on minu jaoks aga veel palju mõistetamatut. Näiteks on ta nii mind kui ka koera löönud ja tema võimetus oma viha kontrollida tekitab minus hirmu,“ tunnistab Siiri.

Ta tõdeb, et sellised lapsed kurnavad pere ära. „Sa oled kogu aeg pinges, pead ennast ja oma sõnu pidevalt kontrollima. Sa pead olema valmis, et laps ei hinda midagi, mida sa tema heaks teinud oled. Näiteks võib ta vaadata põlastusega su armastusega valmistatud sööki ja teatada, et seda sitta ta küll ei söö. Ta ei saa aru, et ta teeb oma sõnadega haiget.“ Samas on Siiri lootusrikas. „Ükskord, kui pärast taolist intsidenti nutsin, tuli ta mind kallistama. Seega vaikselt-vaikselt tuleb empaatia. Ja kui me eksime, siis palume teineteiselt vabandust – siiralt, mõtte ja tundega – ning selgitame, mis juhtus.“

Siiri ja Antoni elu käib pärast kaht koosveedetud aastat ikka veel üles-alla, aga ometi paistab, et naise raske töö on hakanud vilja kandma.

Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet 

Lugu ilmus ajakirjas Pere ja Kodu juulis 2022.